Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ungari kogemustest tasub õppust võtta

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Õpetaja Annika Laats ja Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku juhtivpiiskop Tamás Fabiny tänavusel põhja piiskopkonna vaimulike konverentsil.
Csaba Csüry

Risti koguduse õpetaja Annika Laats võttis augusti lõpus osa Ungaris sealse evangeelse luterliku kiriku Põhja piiskopkonna vaimulike konverentsist.

See oli hea võimalus saada aimu hõimurahva kiriku- ja ühiskonnaelus toimuvast.
Ungari 10 miljonist elanikust peab end luterlaseks umbes 200 000, liikmesannetajaid on Laatsi sõnul luterlikul kirikul 80 000. Samas on tegemist ühega kolmest nn ajaloolisest kirikust, millel on suhetes riigiga eristaatus. Ungari luterlastel on kolm piiskoppi, kellest üks valitakse kogu kiriku juhtivpiiskopiks. Praegu on selleks Tamás Fabiny Põhja piiskopkonnast.
Ungari ja Eesti luterlike kirikute vahel on pikaajalised sõprussidemed. Nende edendamise eest pälvis piiskop Fabiny mullu EELK I järgu Teeneteristi. Teiste seas tunneb ta hästi Risti koguduse õpetajat Laatsi, kes on ema poolt ungari päritolu.
Eelmisel sügisel külastas Fabiny Risti kogudust, jutlustas pühapäevasel jumalateenistusel ning tutvus sealse diakooniatööga. Nähtu põhjal kutsuski ta Laatsi esinema Põhja piiskopkonna vaimulike konverentsile. Aset leidis see 29.–31. augustil Balatoni järve kaldal asuvas luterliku kiriku puhkekeskuses. Konverents meenutas Eesti omasid, kuid oli laadilt vähem akadeemiline ja rohkem hingehoidliku rõhuasetusega.

Põhjust võtta eeskuju
Nagu meil, nii ka Ungaris otsivad vaimulikud võimalusi, kuidas üksteist hoida ning leida erinevustest ja lahkuminevatest veendumustest hoolimata ühisosa Kristuses. Sellega seoses tõstis Laats esile vaimulike konverentsil valitsenud head ja tugevat osadust. Samuti väärivad tema sõnul tundmaõppimist ungarlaste kogemused vaimulike supervisiooni vallas. Seal pööratakse palju tähelepanu vaimulike toetamisele, et nad ei jääks oma murede ja probleemidega üksi.
Eriti avaldas Annika Laatsile aga muljet ungarlaste haridus- ja diakooniatöö. „Mulle hästi meeldib see, et luterlikul kirikul on mõjujõudu selles ühiskonnas mitte ainult kõnelemise, vaid ka tegevuse kaudu,“ rõhutab ta. Tegutsevad kiriklikud koolid, lasteaiad ja hooldekodud, tegeldakse puuetega inimestega, mustlastele kõrghariduse võimaldamise ja põgenike abistamisega.
Diakooniatöö kaudu tuleb kirikule muide juurde ka uusi liikmeid, näiteks mustlasi. „Ma kogu aeg imestasin seal: teid ei ole ju kuigi palju rohkem kui meid, et kuidas te jaksate? Ja ega ma päris selget vastust ei saanudki,“ meenutab Laats.
Mõnevõrra vastuolulisem teema on kiriku panus riiklikku sotsiaalhoolekandesse. Nimelt annab riik Ungaris ravi- ja hoolekandeasutusi meelsasti kirikutele üle. See on kogudustele kasulik, sest mõnedki vaimulikud saavad olulise osa sissetulekust hoolekandeasutuse juhina. Kuid teisalt neelab see lisatöö suure osa nende ajast ja energiast.
„Ma nägin seda pinget, seda kahevahel olekut nendes: kas diakoonia on midagi, mida kogudus teeb oma igapäevase teenimisega kogukonnas või on see diakooniline asutus, mis võetakse riigilt üle ja mida püütakse kuidagi vormida kristlikumaks,“ jagab Laats oma muljeid.
Veel tasub esile tõsta Ungari luterlaste panust Lähis-Idas sõja jalgu jäänud inimeste aitamisel. Valitsuse propaganda õhutab Laatsi sõnul ungarlaste seas küll eelarvamuslikke hoiakuid põgenike ja eriti islamiusuliste suhtes ning pagulaste vastuvõtmisest oma riiki keeldutakse. Ungari luterlased aga otsustasid selle peale mitte käed rüpes istuda, vaid minna kohapeale oma abi pakkuma.
Vaimulike konverentsil näidati filmi sellest, kuidas kiriku korraldatud korjanduse toel on sõjas purustatud Iraagi linnas Bashiquas taastatud seitseteist maja. Nähakse vaeva, et inimesed saaksid põgenikelaagreist koju tagasi pöörduda, tööd leida ja oma lapsed kooli saata. Korduvalt on kohapeal käinud oludega tutvumas piiskop Fabiny isiklikult.
Eestis on Ungaris toimuv viimasel ajal huvi äratanud siiski eelkõige seal toimunud poliitiliste muutuste tõttu. Vaimulike konverentsil aga need teemad eriti esile ei kerkinud ning just see on Annika Laatsi sõnul mõtlemapanev.

Sõltuvuses riigist
Praegune õhkkond riigis tuletab tema sõnul kaudselt meelde 1970.–1980. aastaid Eestis. Meediat ja kodanikuühendusi kontrollitakse ning rahvale kuulutatakse loosunglikul moel, kui hästi kõik on. Kes sellega nõus ei ole, ei söanda aga oma erimeelsusi sageli avalikult väljendada. „See võtab kõhu alt külmaks igaühel, kes on nõukogude aja läbi elanud ja kes teab XX sajandi ajalugu,“ sõnab Laats. Suur osa rahvast usub valitsuse propagandat, mis on Laatsi meelest hoiatav näide selle kohta, kui kergesti võib inimesi ideoloogilisele ajupesule allutada.
Kõik see puudutab ka suuri niinimetatud ajaloolisi kirikuid, mis on sõltuvad riiklikust rahastamisest. Kõige rohkem toetatavat nimelt võimudele meelepärast reformeeritud kirikut, ehkki liikmete arvult on suurim hoopis roomakatoliku kirik. Luterlased aga on seni saanud riigilt iseäranis vähe raha, sest on mõnes küsimuses väljendanud valitsuse omadest erinevaid vaateid.
See mõjutab kirikut Laatsi kinnitusel väga rängalt, sest ahvatleb eemale prohvetliku rolli täitmisest ühiskonnas, mille juurde kuulub vajadusel ka võimude kritiseerimine: „Kui sa oled majanduslikult sõltuv, siis sinult eeldatakse, et sa mängid seda muusikat, mida riik tellib.“
Asja teeb veel keerulisemaks see, et valitsus rõhutab igati oma toetumist kristlikele väärtustele. Selle poolest hindavad valitsust kõrgelt ka paljud usuinimesed. Kui aga Laats oma tuttavatelt ungarlastelt küsib, mida poliitikud siis kristlike väärtuste all silmas peavad, osatakse sageli mainida ainult perekonda: „Tekib pikk vaikus, sest nad ei oska ühtegi muud asja nimetada. Ja siis nad hakkavad tõsiselt kukalt kratsima, et oot-oot jah, et me tegelikult eriti ei räägi sellest.“
Probleeme on Laatsi hinnangul ka haridusega, mis olevat täielikult valitsuse ideoloogia mõju all. Ka usuõpetuse programmidel, mida õpetatakse nii lasteaedades kui ka koolides, kipub kerge marurahvusluse maik küljes olema.
Niisiis tasub Ungari luterliku kiriku kogemustega tutvuda ühelt poolt selle pärast, et neilt on põhjust mõndagi kirikuelu korraldamisel eeskujuks võtta. Ent Ungari oludega tutvumine aitab õpetaja Laatsi sõnul ühtlasi mõista, kui suur väärtus on ristiinimese vabadus. „Ja üleüldse ühiskonnas vabadus mõelda, öelda, otsustada; vabadus koos vastutusega,“ lisab ta. „Kui märkamatult võime me selle käest anda oma hirmude ja turvalisuseihaluse tõttu.“
Rain Soosaar