Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Unelaev

29.03.2006 | | Rubriik: Ühiskond

26. veebruar

Vaat – minul on põlluveerel väike maja, nagu ühes vanas laulus lauldakse. Mõnikord ma panen ahju küdema ja kõnnin väheke eemale. Majakese mustavast korstnast paksu lume sees tuleb suitsu. Ja siis see majake meenutab mulle laeva. Et tuleb tossu ja justkui liiguks põllu sees edasi, kuigi ega ta tegelikult liigu.

Kui ma näen tankerit reostunud Läänemerel, siis talvine tanker valges meres meenutab jälle mu hütti. Mõnikord näidatakse telekast – õhuvaateid. Tankeril on taga sihuke väike putka nagu minu onn, ja sealt tuleb tossu. Siis ma mõtlen, et keegi minutaoline elab seal keset merd ja tossutab. Tanker tõukab vaevaliselt edasi oma tohutut naftapraami. Aga lennupildist ei saa aru ka, kas ta seisab või liigub.

27. veebruar

Oeh, meid ootab ees üleüldine lolliksminek. Täna käisin jälle päevakese tööl. Ma töötan ka ühes kohas. Kui jälle oma tööpanuse jõuad ära anda, siis on minu selge veendumus: meid ootab ees üleüldine lolliksminek. Inimlik rumalus on piiritu nagu kosmos, ütles kord loomaaiadirektor ühekäelise Janeki, jääkarusilitaja kohta. Lisaksin omalt poolt juurde: pärast riigipühi paistab see kosmos veel eriliselt eredates toonides.

Majandus pidi 80% üleval püsima teenuste osutamisest. Teeninda siis selliseid, keda üldse teenindada ei tahaks. Peavalu, ma ütlen, hull peavalu. Me muudkui naeratame nän-nän-nän; tegelikult tahaks talle tünn-tünn-tünn kuhugi kolakat anda. Kahepalgelisus on veelgi suurem kui endistel aegadel.

Reklaam, reklaam, reklaam. Pausid ja pausitused jooksevad säravast päevast sügavasse öösse välja. Nina nad ekraanist lahti ei saa. Üks tarkpea ütles mulle täna: minul ei olegi õhtutundi, ma pean kõik toimetused reklaamipauside ajal ära tegema. Sõltlased täielikud. Mis ime siis, et ta on ise ka samasugune nagu nendes reklaamides – malbe tobukene langemas šampoonilillede välja.

Lolliks me läheme.

28. veebruar

Täna tööd lõpetades kangastus mulle pilt laevast merel. Ma räägin sellest kujutelmast natukene.

Seda ma ei tajunud, palju seda tormi oli või vete mäslemist. Aga laev kõikus. See käis täie tundmusega kehast läbi. Noh, kujutate ette aluse kõikumist ja loksumist. Ma olen väga harva laevaga sõitnud. Pole üldse mingit meresõidu kalduvust. Aga seda tajun kehaga praeguselgi hetkel, kuidas aluspind kõikus ja liikus, oli lahti. Eriti on see tuntav väiksemal laeval.

Ja siis ma teadsin: selle laevaga ei lähe kõik hästi. Kas see laev liigub valesse kohta, kas see on mulle mittevajalik, tüütu reis – igatahes jama oli selle laevaga. Mina aga olin jagunenud kaheks. Üks pool püüdis iga hinna eest selle kõikuva laeva külge klammerduda, polnud mingil tingimusel nõus laevast lahkuma. Teine pool aga tahtis jalga lasta, põgeneda niipea kui võimalik. Ma ei suutnud kuidagi nende kahe poole vahel valida.

Mäletan, kuidas see üks pool just ütles: «Mina jään ja lähen koos laevaga. Üheskoos minuga on veel sadu inimesi. Suuri laevahukke esineb tegelikult väga harva. Tuleb kõvasti kinni hoida ja minna koos laevaga. Kui … siis juba meie kõik koos…» jäin praegu rohkem mõtlema esimesele poolele.

See on raske küsimus. Seda ühe päevaga ei lahenda.

1. märts

Päikeseline päev. Lumevalgus. Jõudsin varem töölt koju ja sain veidi magada.

Unes nägin tohutu suurt laeva. Suudan praegugi, ärganuna, nägemuses lugeda küljelt laeva nime Beautiful World. Imeilus maailm, siis. Välisvaade kangastub sombune hall, uttu mähkunud, ööhõlma kaduv. Teadsin, et laev pidi jõudma Ameerikasse. Unenäos on ju kõik võimalik. Seal ei kaalutleta: reaalne või mittereaalne.

Laevas nägin mitut salongi. Klaas ja hõbe läikisid ja peegeldasid. Sagedased peod ja olengud täitsid ajakulgu laevas. Daamide paljad õlad, pokaalid veiniga ja jõude suitsetavad meesreisijad imestasid meelelist nautlemist. Päevast päeva esitati samu meloodiaid, mis suminas kõnekoorile eriti pärale ei jõudnud. Igaüks püüdis kaaslast mõne vaimukusega üle trumbata.

Mul oli seal laevas üks kaaslanna, Leina. Eestlanna. Ma teadsin kohe, et Leina on tema nimi, kuigi leinamisega polnud sel midagi tegemist. Väga normaalne inimene. Etemat pole ma näinud. Kajutis, kolmanda korruse lõpus, vestlesime mõnikord pikki öötunde. Ta sõitis Saint-Johns’i katastroofimeditsiini õppima.

Tegin ääri-veeri juttu, et peaks siit laevalt jalga laskma. «Mul on selline tunne, et hästi meie kulgemine ei lähe,» ütlesin hommikupoolsel ööl. «Peab ju tulema peatusi mõnel saarel. Läheme maha. Lendame tagasi. Liigume laevaga kuhugi lõuna poole,» rääkisin veel. Väsimus mahendas tema nägu. Ta peaaegu ei öelnud midagi, millest lugesin välja tema kindlat eitust ja tarkust. Ta tõusis ja hakkas voodit seadma. Sirutasin linade vahel  pika viivu. Laevafirma linad lõhnasid puhtuse järele. Ta keeras oma õla mulle peale: imearmas õrnmahe lõhn. Miks peaksin ma siit lahkuma?

2. märts

Tuisune ja lumejahune ilm. Magasin taas pika viivu. Unenägu jätkus, aga kaaslanna täiesti puudus pildistikus. Valdavaks mureks oli laevalt jalga lasta. Visas pingutuses ma isegi laskusin kõrgelt laevalaelt vee piirini. Kui aga tagumik märjaks sai, tõusin uuesti üles kõrgele. Pidin kätega väga tugevasti tõmbama, et tõusta. Mäletan pingest värisevaid käesooni, kui ma reelingust kinni hoidsin. Laevakere läks üle laineharjade taas langusesse.

Arg olen, mõtlesin. Ma ei julge. Lääge, paha tunne oli. Ma olengi niisugune arg. Mõtisklen küll, aga mitte midagi teha ei julge. Kukutan ennast ühe hooga sinna alla. Natuke märga kumisemist ja siis algavad helesinised igaviku veteväljad. Ma ei pea seda märga tumedust ju kartma. Seal kusagil sügavas on mu kodu, kus kaitsev tumedus vajutab mu pealaele. Käed hoidsid üha ja veel reelingust, kui pilk seiras vett.

Järgmise pärastlõuna istusin loiult väikeses ahtrisaalis. Minu tugitool peegelsamba kõrval jäi üldisest melust kõrvale ega seganud seltskonda. Nõme oli enda peegeldust kui etteheidet alatasa näha. Hoidusin kõigiti paremale vaatamast. Miks mul on selline nägu? Miks ma olen selline hädaline, kelle õhetavad kõrvad peegelpildis mulle vaeva teevad?

See oli reisi üks kõige rahulikumaid päevi. Aeg kõndis kusagil kõrgel ja kaugel oma radu. Mõtisklesin, mis mind ees ootab, kui ma siit laevalt pääsen. Koopaelu. Mõned tekid ja rõivad maas, tulease, esemed rippumas seintesse löödud pulkade otsas. Väheseks ajaks väljun koopast, et kütet või vett kahmata, kuid siis tõmbun jälle oma kongi tagasi. Välisilm on õel ja koobas on õdus. Need, kes teisi ei usalda ja teistega lävida ei taha, peavad elama koopas. 2006. aastal. Ajahetk ei loe. Kui ei klapi peavooluga, on sinu asupaigaks hütt ja mets. Ärkasin.

6. märts

Läänemerel läks jälle üks laev põhja, alumiiniumlastiga Runner Four – miks tal selline nimi oli? Helk või kauge kõlahelin minu nimest. See kuidagi kõnetas mind, see sündmus. Jäälõhkuja karavanis ajavad ka üksteisele pihta. Tühja sellest alumiiniumist, aga kümned tonnid õli läks ka sinna alla nagu viitsütikuga pomm.

Sündmus näitas, et valmis peab olema juhtumusteks. Kaua aega ei juhtu midagi, siis aga – hops, laev vajub ära. Mõne lühikese hetke jooksul. Näha oli vaid mustav auk valges jääs. Kes seal suurel ilmalaeval ikka usub ebaedu. Veel põlevad tuled, veel käib pidu, veel püsib keha soe.

7. märts

Maailm ei liigu õiges suunas. Meil pole praktiliselt mingit eesmärki, kuhu me tahame välja jõuda. Kas eesmärgiks saab olla järjest rohkem tarbida ja järjest mugavamalt nautida? Tahaks maha minna sellelt laevalt, sellelt rongilt, sellelt liikuvalt maakeralt. Kuhu ma lähen? Jälle jõuan läbi lume tulles metsaonni ette põhjalaiusel kusagil 57°,  kus märtsiöödel kõrvetab 20kraadine pakane.

Me oleme nafta- ja autokontsernide ning pankade kariloomad. Läheme sinna, kuhu meid aetakse. Mis tunne on inimesel, kes on oma palga juba 30 aastaks ette pangale pantinud? Väga sant tunne – ütlen. Hoidku Jumal neid arutuid laenamast. See kariloomatunne alandab. Ei saa kõigega nõustuda, mis meile ülevalt poolt määratud on. Ei saa maailmaga kõiges nõustuda. Kas minu osaks ongi ainult kohustuslikke makseid maksta, olla väike tarbimise pumbakene – ja kogu rõõm? Kellegi hiigelkasum kogunebki just meie, kariloomade, kopikatest.

Mida teeb tänapäeval õpetaja halva õpilasega? Midagi. Mida teeb maailm ühe allumatu ja paha inimühikuga? Mida ta ikka teha saab?

10. märts

Inimene kordab ennast. Masin kordab oma võlli pöördeid ja kolvide liikumist. Inimene kordab oma harjumusi ja tegusid. Mida on enne tehtud, seda tehakse ikka jälle ja veel. Mõtlen: inimene sünnib valmis näoga, mustriga, tundenärviga – ja kas tema eluülesanne ongi paarkümmend tuhat päeva korrata ennast? Siis võll peatub ja inimene hääbub.

See masinlik, vääramatu kordumine rusub mind. Aga pääsu ka sellest pole. Igal hommikul jälle üks ja sama, igal päeval jälle üks ja sama. Tark Koguja kirjutab jumalikult õigesti: pole midagi uut siin päikese all. Kõike, mida on enne tehtud, seda tehakse ikka ja jälle uuesti. Ehk ainult järgmine põlvkond toob vaheldust igavasse elukulgu, sest iga inimene on omamoodi, teistsuguse värvi ja mustriga.

Kui inimene end korrata ei saa, siis ongi häda lahti. Filosoofia õppejõud rääkis kord juhtumit vanaprouast, kelle juures ta korteris oli olnud. Vanaproua jaoks oli kõige tähtsam asi, et põrandahari ripuks köögi ukse kõrval naela otsas. Ei rippunud, tuli tohutu tüli: harjased koolduvad ära. Kuigi harjaseid võib ka kuidagi teisiti kaitsta, näiteks panna hari harjastega ülespidi.

Tookord ma ei saanud sellest mõistujutust lõpuni aru. Eesti keeles on veidrate olukordade kohta väljend: mis sa hulluga vaidled! Aga nüüd tundub, et ma saan lõpuni aru. Vanaproua kordas ennast sellisel ebaharilikul moel. Läks köögi uksest mööda, hari rippus, tema maailmas oli kõik korras. Kui ta aga ennast korrata ei saa, läheb kismaks.

Prostitutsiooniteema on üles tõstetud. Tahan siin mainida ühte seika. Harjumuse kujunemise ja sünni juures on väga tähtis esimene kord. Kõigil, kes nad on halvale teele läinud, on kunagi olnud esimene kord. Pole olnud esimest korda, pole ka järgnevat viletsust. Seega ei maksa esimese sädeme mõju alahinnata.

11. märts

Nad on laisad nagu sitikad, kui sa seda elu vaatad.

12. märts

Pealiskaudsus teeb mulle vaeva. Vaatasin ahjukütmise kõrvalt lõpuni ühe telesaate. Ja mida ma sealt teada sain? Pealiskaudne, episoodiline, kirev pildirada. Kaader kestab vaid murdosa sekundist. No mida võib inimene sellest hoomata? Näe lennuk, näe laev, näe – vehkleb kitarriga. Ma ei suuda kuidagi seda kildudeks murtud maailma mõista.

Ööd ja päevad käib lõputu musaprogramm valgusvihkude sähvimisel. Kui palju neid seal on? Noored tüdrukud lava ääres, kõhud paljad, vehklevad kätega nagu pöörased. Jälle jõuan tagasi lause juurde: meid ootab ees üleüldine lolliksminek. Ajastute omamise sõnumi ütles meie firma praktikant möödunud nädalal: «Ega meie siis sellised ei ole, et 10 aastat ühe koha peal. Meie laseme siit kohe varsti lesta.»

13. märts

Minu armastatud päev – esmaspäev. Nädala algus ja vaikne. Sügavas lumetalves istun pikki õhtutunde lambivalgel, loen midagi. Seda on väljastpoolt heldimus kaeda: üksildase akna kuma üle hangede. Valgustatud aken on sümboolse tähendusega. Seal toimub mõtlemine, inimene mõtleb, arutleb eluasjade üle. Mõttevalmidust ja -võimet näib ju nii vähe tänases maailmas.

«See sootsium on väga kuri. – Rein Lang.» Nõnda olen enesele üles kirjutanud ühest telesaatest. Sootsiumi all mõtleb ta ilmselt ühiskonda. Ajalehtedes on tõstetud see inimeste kurjuse probleem. Interneti kommentaarid on väga kurjad ja nii edasi. Kõhedust tekitab ja mõtlema paneb, et kust tuleb praegusajal kurjus. Mis seda toidab?

Meenub Steinbecki «Me tusameele talve» lause: «Me oskame kosmoselaevu üles saata, aga me ei oska viha ja rahulolematust välja ravida.» 1963 vist ilmus esimest korda eesti keeles. Igatahes väga ammu. Muutunud pole suurt midagi. 2006 sama seis. Herilasepesas elame.

Jällegi lugesin, kuidas kirjanik pilkab Jumalat ja usku. Miks küll taas? Hingasin sisse, mõtlesin vaielda. Pole mõtet nendega vaielda. Vaidluse läbi ei parane need asjad. Vaidluse järel on vastased veelgi kindlamalt oma positsioonis kinni. Igaühes hiilib pilkamise ja pilamise seeme. Kirjanik pole siin sugugi suutnud takistada seda välja tulemast. Et sai kõvasti Jumala pihta öeldud, nüüd on tugev tegu tehtud. Elupäevad lähevad samamoodi edasi, hingan rahulikult, ainult paha maitse jäi suhu: miks ta ei suutnud vastu seista kurjale.

Viimane pilk täna öösel kuulub tähistaevale. Mul on see võimalus siinsamas. Tulen välja, seisan lumes, vaatan üles. Kuu on ähmastunud sumedas, ent nähtav. Tuisuvihur keerutab külma näkku. Talveöine pilt nii vahetu, ehtne. Toimub vahetu puude igikestva loodusega, mis avardub mu ees. Kedagi pole mu kõrval. Nad eelistavad teleka kuiva asenduspilti looduse tõelisele näole.

Rannar Susi

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)