Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ümberjutustus Augustinuse loost ilmus eesti keeles

02.02.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Dolina MacCuish,

Augustinus, oma ema poeg

[Augustine, A Mother’s Son, 1999].

Tõlk. Anu Kannike. Tallinn: Allika kirjastus, 2006.

Image

Jõulude ajal raamatupoes käies jäi silma MacCuishi raamat «Augustinus, oma ema poeg». Haarasin selle õige kähku. Kuna autori nimi mulle midagi ei öelnud, otsisin ingliskeelse originaali kirjastajat ja avaldamise aastat. Seegi oli väheütlev. Kuid käsi kobas juba rahakoti järgi. Ostan selle igal juhul!

Kõhnavõitu psühhoanalüüs

Märkasin veel teistki MacCuish’i raamatut. See oli Lutherist ja kandis pealkirja «Luther ja tema Kati: Lutheri naise mõju tema vaimulikuametile». Kuna mõlema raamatu pealkiri osutas naisterahvaste otsustavale mõjule põhikangelaste elus, kahtlustasin kontseptuaalset seost. Ilmselt johtub autori lähenemisidee Eriksoni kuulsast psühhoanalüütilisest teosest «Young Man Luther» (1958).

Kahtlus sai kinnitust MacCuishi poetatud ennastesitlevast lausest «meid kui psühholooge» (lk 5). Augustinuse raamatu tagakaanelt lugesin lisaks, et «kui poleks olnud tema ema Monicat, oleks Augustinus võinud jäädagi teravakeelseks keskklassi playboyks».

Esimene peatükk on ilusasti pealkirjastatud «Monica» (algupäraselt tuleks tema nimi kirjutada Monnica). Kõik klapib. Kuna hermeneutiline protsess pidavat algama ˛anrimääratlusest, oletan esmalt, et võtan kätte mitte Augustinuse eluloo kui niisuguse, vaid freudiliku variatsiooni tema eluloolistel teemadel. Augustinus, oma ema poeg.

Mõistagi, taolises lähenemises ei ole midagi lubamatut. Kui autor oleks lõpetanud 13. peatükiga Monica surmast, oleks raamatu pealkiri olnud igati õigustatud. Ja kui ta oleks tõepoolest keskendunud Monicale, oleks asi olnud veelgi parem. Kaanepiltki oleks võinud olla emast ja pojast.

Niisiis, mida rohkem tõelist psühhoanalüüsi, seda huvitavam ja paremini fokuseeritud oleks raamat olnud. Kuid MacCuishi psühhoanalüüs on õieti kogu aeg kaunis kõhnavõitu ja juhuslik. Loen rohkem Põhja-Aafrika, Rooma ja Milano eluolust kui Monica muutvast mõjust oma pojale. Augustinuse «Pihtimuses» (Confessiones) öeldule on lisatud vaid tegelaste läbielamuste tundeküllased kirjeldused.

Sestap häirib mitte autori lähenemisviis, vaid pigem tema liig ennatlik loobumine oma lähenemisviisist, mis omakorda toob kaasa raamatu eesmärgi hägustumise. Tegelikult lugesin ikkagi Augustinuse elulugu ja mitte freudilikku variatsiooni tema eluloolistel teemadel!

Kuigi prestii˛ikas Augustinuse Literaturdatenbank (sekundaarkirjanduse andmepank) sisaldab viite antud monograafiale, ei ole siiski tegemist autoriteetse väljaandega, vaid pigem «Pihtimuste» ja Possidiuse «Vita» fantaasiarikka ümberjutustusega. («Pihtimused» lõpevad Augustinuse saamisega piiskopiks ja Possidius keskendub piiskop Augustinuse tegemistele.)

Ilmselt elulooliste andmete terviklikkuse huvides on ka MacCuish lisanud ülevaate Augustinusest kui vaimulikust, kes on hädas donatistide, pelagiaanide ja vandaalidega. Kuid minu kui lugeja jaoks kipub projekt siin lagunema.

Possidius, Augustinuse eluloo autor viiendast sajandist, ei tea mõistagi Freudist midagi ja MacCuish paistab olevat unustanud, et asus kirjutama Augustinusest kui oma ema pojast. Monica on surnud ja tema kestvast mõjust/mälestusest auväärsele piiskopile ei ole enam kirjalikke tõendeid. Nii taandub ka MacCuishi psühhobiograafia päris tavaliseks biograafiaks.

Veel mõni mõte metodoloogilisest ebaadekvaatsusest. Monica kujutamine lihast ja luust emafiguurina (Augustinus nimetab oma ema nime Monicat vaid üks kord [Conf. 9.13.37]) vaesustab «Pihtimuste» mitmetähenduslikkust. Figuratiivsel tasandil funktsioneerib Monica kiriku võrdkujuna, mis vahendab Jumala armu. Seda tähenduslikku dimensiooni psühhoanalüütiline lähenemine paraku ignoreerib. Augustinuse tõsise arutelu kohta Jumala vaimsest olemusest ütleb aga MacCuish: «Kirjapanekud tema vaimsetest ponnistustest selle probleemiga maadlemisel toovad lugeja näole kaastundliku naeratuse» (lk 58).

Pigem toob lugeja näole kaastundliku naeratuse MacCuishi võimetus taibata Jumala vaimse olemuse mõistmise otsustavat tähendust Augustinuse pöördumisele. Ent tegemist on teoloogilis-filosoofilise küsimusega, mis ei paista psühhoanalüütikuid eriti huvitavat.

Retoorikameistri lõksus

Asi ei piirdu pelgalt MacCuishi lahja psühhoanalüütilise lähenemisega. On veel teinegi probleem. MacCuish võtab «Pihtimusi» tõemeeli kui Augustinuse autobiograafiat (lk 22). Juba Augustinuse kaasaegsed langesid vilunud retoorikameistri lõksu. Paljud huvitusid, mis kuulsa piiskopi noorpõlves tegelikult juhtus. Augustinus andis teada ja tegi seda nii usutavalt, et enamus jäigi uskuma «Pihtimusi» kui piiskopi elulugu. Ka MacCuish on «Pihtimuste» metanarratiivi ohver. Kuid «Pihtimused» ei ole kirjutatud elulooliste andmete edastamiseks.

Asjast huvitatud võiks mõelda järgmistele tõsiasjadele: «Pihtimused» ei maini Augustinuse sünnipäeva, tema õe olemasolu, tema elukaaslase ega parima sõbra nime ega kirjelda ühegi tegelase välimust. Augustinuse esimene elupool on läbipõimitud teiste tegelaste elulugudest (Marius Victorinus ja püha Antonius). Augustinus ei ütle peaaegu midagi kümne aasta kohta oma elus pärast Monica surma. Narratiivi loomulikku kulgu katkestatavad pidevalt mõttemõlgutused ja palved. Lisaks on «Pihtimuste» viimased kolm peatükki arutelud ajast, loomisest, 1. Moosese raamatu tõlgendamisest, kirikust ja sakramentidest. Üks tõsiselt veider elulugu!

Muuta lugeja mõtteviisi

«Pihtimused» on eelkõige protreptikos, s.t kirjanduslik ˛anr, mille eesmärgiks on pöörata lugejat, muuta tema elu ja mõtteviisi, et lugeja elaks läbi samasuguse Jumala juurde tagasituleku kui Augustinus. Piiskop pajatab küll oma elust, kuid tahab öelda midagi palju olulisemat kui mälestusi oma koolielamustest ja ringreisidest.

Oma n-ö autobiograafias keskendub Augustinus kadunud poja skeemile (Luuka 15) – ärapöördumisele ja pöördumisele (aversio ja conversio). Kõik «Pihtimustes» toodud eluloolised andmed on rakendatud illustreerima antud skeemi ja Jumala ümbersünnitavat armutegu Augustinuse elus.

Psühhoanalüütik MacCuish seda teoloogilist dimensiooni kahjuks piisavalt ei tähtsusta. (Augustinuse järk-järguline «kojutulek» Jumala juurde algas muide märksa varem, kui MacCuish seda oletab. «Pihtimuste» järgi oli pöördepunktiks nii Cicero «Hortenisuse» lugemine kui liitumine manihheistidega. MacCuish seostab aga uue elu algust Augustinuse minekuga Rooma [lk 49].)

Probleeme tõlkega

Paar sõna tõlkest. Mõni oskussõna on osutunud probleemiks. Esiteks, kui rääkida «akadeemikutest» (lk 53), siis enamik lugejaid mõtleb ehk Teaduste Akadeemia liikmeile. Augustinuse ajal kutsuti akadeemikuteks filosoofilisi skeptikuid, kes järgisid Carneadest, Metrodorust ja Philonit Larissast ning kelle vaateid propageeris Cicero Academica.

Teiseks, isegi kui ingliskeelne tekst maitsestab lugemist mõne vürtsika ladinakeelse sõnaga, võiks need siiski arusaadavuse huvides tõlkida. Traditores (lk 116) on ilusasti seletatud, kuid competentes (lk 86) mitte. Circumcellione (peaks olema circumcelliones) sulgudes olev seletus (‘või järgijad’ [lk 117]) on kogunisti arusaamatu.

Kõvaks pähkliks on osutunud Augustinuse teoste pealkirjad. Ma küll ei tea, mida ütleb ingliskeelne tekst, kuid teosest «Soliloquia» on saanud «Monoloogid» (lk 81). «Soliloquia» on väljamõeldud ladinakeelne sõna, millega Augustinus pealkirjastas ühe oma Cassiciacumi dialoogidest. Vestlevad Augustinuse «mina» (mens) ja müstiline tegelane Mõistus. Siiski, «Monoloogid» ei ole eksitav, kui seda sõna mõista kui sisemist arutelu kujutletava dialoogipartneriga. Samuti ei ole «Õnnelik elu» (De beata vita) eksitav, kui õnnelikkuse all mõista igavesti õnnestavat rahuldatust (s.t filosoofilist eudaimonismi).

Traktaadi «De vera religione» tõlge «Tõelise usuna» tekitab aga esmalt seose uskumise kui inimesepoolse teoga ja mitte mõttesüsteemi kui niisugusega. Parem oleks «Tõelisest religioonist» või «Tõelisest usundist». Üks Augustinuse teoseid on saanud eestikeelse pealkirja «Issandast» (De magistro) ja teine koguni «Loodus ja arm» (De natura et gratia). Viimane oli vastulause Pelagise raamatule «Loodus» (De natura, lk 124).

Paraku on nii ladina- kui ka ingliskeelsed pealkirjad kahetähenduslikud, ent pealkirja lõpliku kuju peaks määrama tekstide sisu. Tuleks tõlkida «Õpetajast», «(Inim)loomusest ja armust» ja «(Inim)loomusest». «Tagasitõmbumiste» (Retractationes, lk 136) asemel võiks olla «Järelemõtlemised» või «Ringimõtlemised». Antud teoses vaatab Augustinus süstemaatiliselt läbi oma kirjandusliku pärandi.

Lootust huvile

Ehk on nüüd piisavalt virisetud. Veelkord järele mõeldes pean tõdema, et asi polegi nii hull. Vaatamata autori erihuvidele on eestindatud suhteliselt traditsionaalne Augustinuse elulugu, mis johtub peamiselt «Pihtimustest» ja Possidiuse «Vitast». Avaldatud on see mõnusalt loetavas väljaandes. Kuigi korratakse mõnd ajast ja arust seisukohta, väldib raamat suuremaid «prohmakaid» ja on õieti päris kena sissejuhatus. Ehk tärkab selle lugemisel mõnes lugejas sügavam huvi Augustinuse vastu.

Teadagi keskendub psühhoanalüütiline lähenemine ema rollile ja lihahimule. Keegi ei eitagi, et Monica mängis Augustinuse elus Jumala häälekõvendaja otsustavat rolli ja et pea kontrollimatu seksuaaltung oli Hippo piiskopile ehtne tõend pärispatust. Kuid Augustinuse «Pihtimustes» on palju-palju enamat kui vaid sillerdus Oidipuse kompleksist. Eelkõige on Augustinus üks märkimisväärsemaid teolooge, kes läbi «Pihtimuste» kutsub jätkuvalt inimesi mõistma Jumala armu.

Augustinuse teoloogiline «vari» ei ole sugugi lühemaks jäänud. Sestap tuleks Augustinuse enda teoste kohta öelda: tolle, lege (‘võta ja loe’)! Ehk on toimetajatel/tõlkijatel veel jaksu ja jõudu avaldada mõnigi algupärastest Augustinuse tekstidest.

Tarmo Toom,
Ameerika religiooniakadeemia Augustinuse grupi juhatuse liige

, Ameerika religiooniakadeemia Augustinuse grupi juhatuse liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)