Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Üllar Salumets: teenin seal, kus Jumal mind vajab

17.01.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Õhtu toob pere kokku: diivanil on endale mugava koha leidnud pereema Kärt, koolieelik Rebeka (6), neljandas klassis õppiv Anni-Mari (10) ja pereisa Üllar. Pildilt on puudu vanemad vennad Markus (18) ja Ferdinand (22), kes käivad kodus nädalavahetustel. Samuti pere lahutamatud liikmed koer, kaks kassi ja koduküülik.Liina Raudvassar

Urvaste koguduse pastor ja Võru praostkonna praost Üllar Salumets ei tõmba piiri koguduse ja kogukonna vahele – olgu kantslis jumalasõna kuulutades või vallavolikogu koosolekul kohalikku elu edendades, ikka tunneb ta ennast vaimulikuna, kes on kutsutud ja seatud ligimest teenima.

On üks talve hallimaid ja lühemaid päevi, kui halbu ilma- ja teeolusid trotsides Võrumaale pühadetunnet lähen otsima (külastasin Urvastet jõulude eel – L. R.).
Kanepi kihelkonnakiriku juurest Urvastesse suunduvale kitsamat sorti maanteele keerates võin vaid rõõmu tunda, et siinsed teekäänud on lapsest saati tuttavad ning ma ühest kurvist väljudes tean aegsasti, mida uue käänaku tagant oodata. Ei peluta ka metsa süngus, vaid paneb kumedas mühas kuulama imelist muusikat ning justkui iidset juttu, mis seob tänapäeva muistsega.

Loodus inspireerib  
Pruun silt teepervel teatab, et olen ületanud Urvaste kihelkonna piiri. Vana-Võrumaa kihelkonnad on suured, mahutades mitmeid valdu ja külasid ning lisaks ülesharitud põllumaale ka metsamassiive ja inimkäest puutumata sooalasid. Kurjadel aegadel on lisaks võsavillemitele laante varjus eluaset leidnud ka ennast võõrvõimu eest varjavad metsavennad.
Pühapäevane sõit kirikusse võis vanasti hobuvankril tunde kesta, jalgsi käies aga lausa poole päeva teekond olla. Maapinna reljeefsus on inspireerinud kirjanikke ja kunstnikke, samuti toonud kihelkonna rahvariietesse väga erinevate värvidega triibukombinatsioone.
Kui mets lõpeb, avaneb üle lumetu välja mõjus vaade valgustatud pühakojale. Majesteetlikus rahus seisab see arhitektuuriline erand Eesti maakirikute seas otsekui Noa laev – kutsuvalt turvaline keset morni pimedust. Võrdlus tundub kohane – oma kolme lööviga on sarnasus toeka laevaga ilmne.
Laskmata end lummata kiriku kutsuvast mõjust sean sammud hoopis pargipuude varju jäävasse ajaloolisse kiriklasse, kus pastor loci juba ootab. Küll renoveerimist vajav, aga ometi jätkuvalt truult oma olemasolu õigustav massiivne kahhelkividest ahi levitab mõnusat soojust, kui me koguduse kantseleis, mis ka praosti ametiruumi ülesandeid täidab, hetkeks aja voolu kinni peame.
„Vana õpetaja töölaud on Tartus Indrek Tirruli käes restaureerimisel,“ oskab Üllar Salumets mu otsivale pilgule, et midagi on selles lapsepõlvest tuttavas ruumis puudu, vastuse anda. Ta selgitab, et minu mälestustes kindlal kohal olev uhkeldav mööbliese on saadik Peterburist, kust 1921. aastal Urvastesse koguduseõpetajaks tulnud Jaan Valk selle endaga kaasa tõi.
„Aga joome siis ühe ubinavurtsu,“ teeb Üllar Salumets külalisele vastuvaidlemist mittelubava ettepaneku, kui olen pakutud tee-kohvi tagasi lükanud. Ta toob lagedale kaks kauni etiketiga märgistatud pudelit ja me lööme kokku klaasid kihiseva, kohalikust kirikuaiast pärit õunamahlaga, kuhu on „lisatud vaid mullid“.

Õunaaed on toeks
Etteplaneerimatult kujuneb esimeseks jututeemaks õunapuu ja tema viljad. Väga sümboolne ja igati kohane reformatsiooni juubeliaastat silmas pidades! Urvastes on see ilus metafoor aga sümboli keelest hõlpsalt pragmaatilisse võtmesse tõlgitav.
1950ndate alguses Vana-Antsla sovhoostehnikumi poolt Urvaste kandi parima viljakusega maatükile rajatud viljapuuaed tagastati pärast Eesti iseseisvuse taastamist endisele omanikule ehk Urvaste kogudusele ning kogudus on aeda heaperemehelikult hooldanud. Tänavu istutati siia uusi puid nii Eesti Vabariigi 100. kui reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamiseks.
Saagirikastel aastatel on siit kogutud viljad kogudusele heaks toeks jooksvate kulude katmisel – õunu on müüdud tonnide viisi hulgiostjale. Aga õunu on jagunud ka niisama jagamiseks neile, kel õuntest puudus.
Hästi kirjutatud projektitaotlus tõi Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetuse, mille varal kogudus koostöös kohaliku külaseltsiga on mitmel sügisel pressitud õunamahla kohaliku ettevõttena tegutsevas Siidrikojas villinud gaseeritult pudelitesse, samuti mahlana pakendanud suuremate kogustena. Nüüdseks on ubinavurtsust kujunenud hinnatud toode, mida osatakse nõutada ka Urvastest kaugemal. Samuti on see tõmbenumbriks igal kevadel pastoraadiaias korraldataval urbanipäeva laadal, mis kiriku kogukonnas keskselt nähtavana hoiab.

Mis teenust pakub kirik
„Kogudus on piisavalt suur, et saame ikka hakkama, kuigi väljaminekud, kasvõi kütuse peale, on suured,“ nimetab Salumets, täpsustades, et annetajaliikmeid on Urvastes umbes 400, see on eelmistest aastatest väiksem arv. Uurin, mille arvelt toimub kukkumine. Kas inimesed siirduvad teise ilma või välismaale?
„Distsipliini arvelt,“ näen leebe vaimuliku ilmes järsku märke meelehärmist. Eks see ole maakoguduste ühine mure – kuidas tõmmata kirikusse inimesi ka nn tavapühapäevadel. Panna mõistma, et kogudus elab annetusraha toel. Et igaühe pisku summa aitab majandada sisulist poolt.
Võrumaa kogudustes on komme täita pühakojad suurtel pühadel ning tähtpäevadel, aga igal pühapäeval jõuab kirikusse suhteliselt vähe inimesi: „Kui pühapäeval on kirikus vast paarkümmend hinge, siis suurematel tähtpäevadel on umbes 70 ja jõulud toovad kokku 300 või koguni pool tuhat kirikulist.“
„Võib-olla peaks koguduse juures rohkem tegema, et inimesed siit ka rohkem saaksid,“ arutleb pastor ja ma juskui kuuleks selles väikest iroonianooti. Ta selgitab, et pühapäevane jumalateenistus ei ole enam ammu see, mille nimel inimesed kogudusega liituvad. Kuidas ja millega neid siis motiveerida, see on aktuaalne küsimus. Mis on see teenus, kui tänapäeva projektipõhist retoorikat kasutada, mida kirikul on pakkuda erinevale maitsele?
Õieti on siin vastuolu, arvab Üllar Salumets, sest ühelt poolt on ühiskond tulvil haige hingega inimesi, kes anuvad tuge ja otsivad võimalust kuuluda teiste hulka, aga neid kirikusse kutsuda polegi kerge.

Kirik paistab õuele
„Noh siin me siis elame,“ ütleb Üllar tere tulemast oma koju, mis asub kirikust 10 km kaugemal, teisel pool sügavat uhtorgu. „Mitte midagi ei ole, ja kõik on olemas,“ muheleb ta oma talu tutvustades, kus väga palju oma kätega ise tehtud. Et puutöö senisest paremini välja tuleks, astus Üllar Väimelas kutsehariduskeskuses tisleriks õppima.
Saan kuulda, et siit talust on pärit Üllari abikaasa Kärt. „Tegelikult olen kasvanud ja koolis käinud ikka Võrus, aga siin elas mu vanaema ja möödusid minu koolivaheajad,“ täpsustab vaimuliku naine, kes palub meid lauda, mis juba kaetud.
„Kõik on oma aiast,“ kinnitab pererahvas. „Metsaseened tulevad lausa koju kätte,“ naerab Kärt, rääkides, kuidas ka tänavu oli riisikaid ja puravikke nõnda palju, et muist jõudis talveks purkigi.
Kuigi ajaloolises pastoraadis on ette nähtud korter ka vaimulikuperele, otsustati pärast väikest arutamist jääda elama oma tallu. „Kirik paistab meile õue peale kätte,“ selgitab Üllar, rääkides, et sõidab kodust kirikusse 10 minutiga. Kui kiriklast näiteks helistatakse, et õpetaja järele küsitakse, jõuab Salumets piisavalt kiiresti kohale.
Kärt aga selgitab, et linnulennult on kirik veel lähemal ning jalgsi minnes saab sinna otsemat teed. „Leerikoolis käisin alati jalgsi,“ meenutab ta.
„Aga mina ristisin Kärdi. Küll mul käsi värises, aga hakkama ikka sain, võid kirikuraamatust järele vaadata,“ tuleb ka Üllar oma mälestustega lagedale, meenutades, et tulevane abikaasa oli tal esimene ristitav, kui ta õp Villu Jürjot assisteerides leeripühal praktikandina kaasa teenis.

Ikka samas koguduses
„Olen kujutanud ette, et teenin seal, kus Jumalale mind kõige enam tarvis on,“ vastab Üllar küsimusele, kas ta kujutaks ennast ette ka linnakoguduse vaimulikuna. Kas kogudus on linnas või maal, pole tema sõnul kõige olulisem. Praktika sooritas ta õp Peeter Karma käe all Põlvas, ikka vanal Võrumaal.
„Olen oma elus teeninud ainult ühte kogudust. Külastanud olen kõiki Võru praostkonna kogudusi, kõik on väga armsad. „Rikkamad“ on need kogudused, kus on kohapeal olemas õpetaja. Seal on ka elu aktiivsem. Seal, kus on, sinna antakse ka juurde,“ mõtiskleb praost, leides, et kogudusetöö tulemuslikkuse huvides on oluline, et koguduses oleks hästi toimiv meeskond. Vaimulik ei jaksa ega peagi kõike üksi tegema. Ühine tegevus ühendab ja paneb inimesed tunnetama kogudusse kuulumist. „Urvaste kogudus paistab silma kindla ja vankumatu seisjana usuelu tormisel merel. Jumal hoiab ja annab jõudu paljude töövaldkondade tegemisse. Kiriku juures, pastoraadis ja surnuaial, samuti meie filiaalides Antslas ja Heimtalis,“ teatab ta rõõmsa uhkusega.
Liina Raudvassar

Üllar Salumets
Sündinud 19. jaanuaril 1969. a Võrus
Lõpetanud Antsla keskkooli 1987, õppis usuteaduse instituudis 1991–2000
Ordineeriti diakoniks 1994, õpetajaks 2001
Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja aastast 2001
Võru praostkonna praost aastast 2015
Vallavolikogu liige, kaitseliitlane
Abielus, peres neli last

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)