Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ülikooli lõpetamine ei tähenda õppimise lõppemist

19.06.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Juunikuu on eksamite ja koolilõpetamise aeg. Edukalt lõpueksamid sooritanud jätavad maha oma kooli ja võivad minna uuele elu- ja tegevusringile. Õpiaastatel omandatud teadmised aitavad valitud ametis tulemuslikult oma ülesandeid ja kohustusi täita.
Vaimuliku ameti valinud noored peavad arvestama lisaks omandatud haridusele kirikupoolse kutsega. Kutse esitamisele eelneb teadmiste kontrollimine ja õpetajaametisse astuja sobivuse selgitamine. Seejärel kutsutakse ta ametisseseadmisele (ordinatsioonile), mille eel ta annab ametisseseadja ja assistentide ees ametivande.
Seega pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna, EELK Usuteaduse Instituudi või mõne teise ülikooli teoloogiaosakonna lõpetamist peab lõpetanu sooritama veel kaks eksamit enne vaimuliku ametisse seadmist.
Esiteks peab ta ühe aasta jooksul õppima pastoraalseminaris. Seminari sisseastumisel peab ta sooritama pro venia concionandi eksami, mille eesmärgiks on selgitada sisseastuja sobivus õpetajaametisse (vocatio interna) ja kontrollida tema üldteoloogilisi teadmisi.
Sisseastujaga vesteldakse tema väärtushinnangutest, teoloogilistest vaadetest, usulisest arengust ja isiklikust motivatsioonist. Kontrollitakse ka tema teadmisi piibliteaduses, ajaloolises usuteaduses, süstemaatilises usuteaduses, usundiloos ja tegelikus usuteaduses läbitud õppekava ulatuses.
Seejärel õpib ta ühe aasta pastoraalseminaris ja samal ajal teenib praktikakoguduses oma juhendaja (mentori) käe all. Pastoraalseminari lõpetamiseks peab ta sooritama pro ministerio eksami, mille eesmärgiks on veelkord selgitada lõpetaja sobivust õpetajaametisse (vocatio externa) ja kontrollida tema teadmisi tegelikus usuteaduses ning oskusi kiriklikus teenimises.
Eksami eduka sooritamise järel võidakse ta tunnistada sobivaks õpetajaametisse ja kutsutakse ta vaimulikule tööle. Ta seatakse korra kohaselt ametisse (ordineeritakse), millele eelnevalt annab õpetajaameti kandidaat veel ametivande. Selles tõotab ta oma ametis kuulutada kiriku õpetust, hoole ja ustavusega täita oma ülesandeid ning armastusega teenida kogudust ja ligimest, olles kõigile heaks eeskujuks. Samuti tõotab ta pidada pihisaladust.
Möödunud nädalal läbis edukalt viis õpetajaameti kandidaati pro ministerio eksami ja tunnistati sobivaks vaimuliku ülesannete täitmiseks. Jumala õnnistust neile selles vastutusrikkas töös. Sellel aastal on pastoraalseminari astuda soovijaid rohkem, kui seminar suudab vastu võtta. Seega on üle aastate tekkinud konkurents, mis on väga tervitatav. Siiani on ju mitu kogudust ootamas oma õpetajat ja karjast.
Ülikoolis omandatud teadmised on eelduseks vaimuliku ametiülesannete täitmisel, kuid praktikas selgub, et õpetaja vastutusrikas amet nõuab veel enam oskusi ja kogemusi, seda, mida kooliajal ei õpetatud või millele ei osatud eriliselt tähelepanu osutada. Nii on oluline edasiõppimise ja enesetäiendamise vajadus.
Omal ajal pidid vaimulikud esitama selle kohta igal aastal aruande. Nüüd seda ei nõuta, aga see ei tähenda, et vajadus puuduks. Kuigi õpetaja põhiline ülesanne on jumalateenistuste ja ametitalituste pidamine, seega tööpaigaks altar ja kantsel, on ta siiski väga erinevas olukorras vaimulik ja oma sõnade ja tegemistega Kristuse rõõmusõnumi kuulutaja. Vähemalt seda vaimulikelt eeldatakse ja oodatakse. Ja mitte ainult vaimulikelt. Ka koguduse töötajad ja tegelikult iga kristlane peaks suutma olla väärikas usu tunnistaja.
Nii oleme kõik alalised õppijad ja uute teadmiste ning kogemuste kogujad. Millised oleme meie, selline on koguduse pale. Küllap oleneb meist kõigist mingil määral Kiriku üldine maine ühiskonnas.
Einar Soone, piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)