Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ülikooli ja õppejõu missioon

14.12.2011 | | Rubriik: Arvamus

Ülikoolis saab vabalt küsida, hinnata, mõista ja arvustada. Parim võimalik ja maksimaal­selt objektiivne (s.t mõistuspärane) teadmine on lähte-eelduseks ja lõppeesmärgiks kõigele, mida seal tehakse.
Kui mõelda ülikoolist mitte rahvusülikoolina, asutusena, mis edendab ja hoiab alal emakeelt, emakeelset mõtet ja kultuuri, vaid ülalmainitud teadusasutusena, on üsna paratamatu, et ülikooli teadussuunitlusega töötajatel pole muud valikut kui leida eestlaste hulgast paar-kolm inimest, kellega võimalikult kitsal teemal mõtteid vahetades ja koostööd tehes saavutada rahvusvahelisi tulemusi ja/või leida sobiv rahvusvaheline akadeemiline suhtlusvõrgustik.
Teadustöötaja missioon on edendada teadmist, mida teadusmaailmas napib, veel ei ole või mis on aja jooksul unustatud. Rahvuskultuuriliste aadetega on sellisel tegevusel pistmist vaid nii palju, kuivõrd on tegemist teadlastega, kes kuuluvad samasse rahvuskultuurilisse kogukonda.
Enamasti ei leia teadlane oma kitsal uurimisteemal kohapeal piisavalt suurt, foku­seeritud ja sünergilist koostöövõrgustikku. Ka neil, kel on võtta kaks või kolm inimest, kellega koos teadust kirjutada, ning kümmekond, kellega kirjatöid arutada, tunnevad puudust sellisest võrgustikust, mida võib leida vaid Eestist oluliselt lääne pool, sest see on eduks möödapääsmatult vajalik.
Mul läheb kaheksas aasta lektori ametis, kuid ma pole kuulnud, et peale üliõpilaste keegi teine hindaks õppejõude õpetamise kvaliteedi või emakeelsete õppematerjalide järgi. Nii ma ei oska enam õpetamist ja emakeelsust oluliseks pidada.
Kui need oleksid esmatähtsate asjade hulgas nii õppuritele kui ülikoolile, õppejõudude hindamisel, tegevuse väärtustamisel, enesearendamisel ja ressursside paigutamisel, siis ma võtaks neid tõsisemalt.
Kui õppetöö kvaliteet oleks eesmärk omaette, siis poleks loengukursusel sadat tudengit. Aga on. Õpetamise kvaliteet saab alati olla parem, ent kui palju võib? Ja kustmaalt alates ei tohi enam sellega tegelda?
Aastaid tagasi jooksis mul õppe- ja teadustöö vahekord ummikusse. Minust oluliselt kogenum ja edukam kolleeg soovitas siis, et kui kõike ei jõua, tuleb vähem olulisega tegelda vähem.
Olukorras, kus kõike hästi teha ei jõua, peab olema julgust teha mitte nii olulist halvasti selleks, et oluline saaks tehtud. Väheolulist ei tasu üldse hinge võtta – pole vaja põdeda, kui halvasti läheb, ega tasu ka rõõmustada, kui hästi välja kukub, sest päeva lõpuks pole neist kumbagi alles.
Õpetamise ja emakeelega tuleb ka tegelda, kuid see pole missioon. Õppejõu missioon on midagi palju enamat, nõuab rohkem julgust ja pühendumist, meeskonna leidmise ja koostöövõrgustikus olemise oskust. Õppejõud, kes seda ei suuda, peab andma teed neile, kes tahavad ja suudavad, lähevad ega põe.

Alar Kilp
,
Tartu ülikooli võrdleva poliitika lektor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)