Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ülevaade Euroopa Kirikute Konverentsi selleaastasest assambleest

05.09.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Eestlased Novi Sadi täiskogul. Vasakult: Tauri Tölpt (EAÕK), Hanna Maria Salong (EELK), Triin Salmu (EELK), Helle Liht (Euroopa Baptistiföderatsioon), metropoliit Stefanus, Anne Burghardt (EELK), Ruudi Leinus (EKN). Erakogu

30. maist 6. juunini toimus Serbias Novi Sadis Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) täiskogu ehk assamblee, millest oli allakirjutanul au Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) esindajana osa võtta.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut (EAÕK) esindas assambleel metropoliit Stefanus. Lisaks olid Eestist kohal Tauri Tölpt EAÕKst, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus, Euroopa Baptistiföderatsiooni esindajana Helle Liht, jumalateenistuse töörühma kuulunud Triin Salmu EELKst ning stjuuardina Hanna Maria Salong (EELK). Selliselt oli Eesti suhteliselt hästi esindatud, jäädes siiski kaugele maha nt Soomest, kust oli saabunud enam kui 30 osavõtjat (Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust ja Soome Õigeusu Kirikust).
Kuigi ametlike delegaatide arv on kindlaks määratud, sõltudes iga kiriku ametlikust liikmete hulgast, on suuremad ja jõukamad kirikud agarad saatma stjuuardite ning muud laadi abilistena kohale rohkem osalejaid, kelle hulgas on reeglina palju noori. Kahtlemata on see ühest küljest võimalik tänu nende kirikute finantsvõimekusele.
Teisest küljest näitab see strateegilist mõtlemist. Pakkudes noortele kirikuliikmetele võimalust puutuda kokku Euroopa eri paigust ja konfessioonidest pärit noortega ja jälgida lähedalt rahvusvahelise assamblee toimimist, tagatakse see, et kirikul on oikumeeniaga kokku puutunud järelkasv, kellest nii mõnigi ehk tulevikus kirikutevaheliste suhete edendamisele spetsialiseerub.
EKKd võib vaadelda Kirikute Maailmanõukogu väikese, Euroopa variandina. Analoogsed organisatsioonid eksisteerivad ka teistel kontinentidel, mängides seal kohati suurematki rolli kui Euroopas – ühe näitena võiks nimetada 169 kirikut ühendavat Kogu Aafrika Kirikute Konverentsi (ingl All Africa Conference of Churches) peakorteriga Keenias Nairobis.

Euroopa Kirikute Konverentsi kuulub praegu 116 anglikaani, vanakatoliiklikku, erinevate protestantlike traditsioonide ning õigeusu kirikut. Roomakatoliku kirik on EKKga teinud koostööd Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu ja Euroopa Liidu Katoliku Kiriku Piiskoppide Konverentsi kaudu.
EKK rajati 1959. a külma sõja kontekstis, võimaldamaks eri leeri kuulunud maade kirikute omavahelist suhtlemist ja läbikäimist. Ametlikult oli EKK üheks ülesandeks aidata kaasa rahu suurendamisele ehk siis võiks selle organisatsiooni rajamist pidada üheks „rahuehitamise“ püüdluseks. Meie nõukogude taustaga kontekstis on mõistetel „rahuehitamine“, „rahuprojekt“ jms veidi negatiivne mekk juures.
Korduvalt on viidatud sellele, kuidas nõukogude ajal tuli kogudustel maksta koguduse sissetulekutest „vabatahtlikult“ Rahufondi; kuidas rahukonverentsidel osalemine võimaldas kiriku esindajatel läbikäimist välismaailmaga jne. Kirikut sunniti kaasa lööma n-ö ilmalikus rahuvõitluses, mis ei jätnud palju ruumi kõnelda rahust Jumalaga kui tõelise shalom’i alusest. Seetõttu on nt Eestis „rahu edendamisega“ seotud keelekasutus end kirikus kohati blameerinud ja seda eriti vanema põlvkonna seas.
Kahjuks näib paiguti, et koos vanniveega kiputakse välja viskama ka last ehk siis lepituse sõnumit, mida kirik ühiskonda peaks vahendama, sest Jumala shalom’il on ka ühiskondlik aspekt, mis on paratamatult seotud inimeste ja inimrühmade vaheliste suhetega. Eriti praegusel kiiresti ja kergelt polariseeruval ajal oleks kirikul lepituse vallas palju öelda ja ära teha.

Nüüdseks juba pea 60 aastat tegutsenud EKK peakorteri energiast on kahjuks viimastel aastatel arvestatav hulk kulunud organisatsiooni põhikirja uuendamisele ja praktiliste küsimustega tegelemisele. Viimasele aitas muuhulgas kaasa mõne aasta tagune EKK peakorteri kolimine Genfist Brüsselisse (2014), mille tingis ühest küljest lootus seeläbi finantse kokku hoida ning teisest küljest soov asuda lähemal Euroopa Liidu valitsusorganitele ning teha Euroopa kirikud ja nende sõnum selles kontekstis nähtavamaks ja kuuldavamaks.
Kuna peakorteri üleviimine on nüüd lõpule jõudnud ning selleaastane assamblee kinnitas ka parandused, mis tingituna Belgia seadusandlusest tuli EKK 2013. a vastu võetud põhikirja sisse viia, võib loota, et EKK-l on lähiaastatel rohkem jaksu pöörata tähelepanu teoloogilist dialoogi puudutavatele küsimustele.
EKK praegune peasekretär, Eestis hästi tuntud ning austatud-armastatud isa Heikki Huttunen Soome Õigeusu Kirikust, kes valiti sellesse ametisse 2015. a lõpul, on kahtlemata keegi, kelle juhtimise all võib loota seda, et lähiaastatel n-ö usu ja kirikukorra (Life and Order) teemadele suuremat tähelepanu pöörama hakatakse (kui kasutada klassikalist teoloogilist terminoloogiat). 2016. a lõpust on kreeka õigeusu teoloogi Aikaterini Pekridou näol EKKs taas täidetud ka teoloogilise dialoogi sekretäri koht.
Samas ei sõltu EKK temaatiline töö mitte üksnes peakorteris töötavast meeskonnast, vaid ka töörühmadest ning nende temaatikast, mis omakorda otsustatakse EKK juhatuse poolt. Tänavuse assamblee poolt valitud uus juhatus koguneb korralisele istungile käesoleva aasta novembris, et arutada EKK töö prioriteetide üle alanud perioodil ning selle üle, kuidas „tõlkida“ assambleelt saadud mandaat ümber reaalsesse töösse.
EKK nagu ka teiste rahvusvaheliste oikumeeniliste organisatsioonide töös mängivad olulist rolli töörühmad, mille tegevusvaldkonnad on ulatunud eklesioloogiast bioeetika ja inimõigustega ning Euroopa Liidu seadusandlusega tegelemiseni. Töörühmad koostatakse eri konfessioonide liikmetest; Balti kirikute teoloogide esindatus on neis vähemasti viimaste aastate jooksul olnud kahetsusväärselt väike.

Järgnevalt aga räägiksin pisut lähemalt assambleest endast. EKK Novi Sadi täiskogu töö jagunes laias laastus – nagu taoliste oikumeeniliste organisatsioonide assambleedel ja nõukogude istungitel tavaks – temaatilisteks ning praktilisteks resp. administratiivseteks sessioonideks, mida raamisid päeva alguses ja lõpus palvused ning hommikuti päeva teemaga haakuvad piiblitõlgendused.
Pühapäeval oli võimalus tutvuda kohalike kogudustega ning osaleda nende jumalateenistustel. Kuna Novi Sad on ajalooliselt olnud paljurahvuseline ja mitmekonfessiooniline linn, kuulusid lisaks Serbia Õigeusu Kirikule konverentsi võõrustajate hulka ka slovakikeelne Augsburgi Usutunnistuse Slovaki Evangeelne Kirik Serbias, ungarikeelne Reformeeritud Kristlik Kirik Serbias ning Serbia Ühendatud Metodisti Kirik. Lisaks tegutseb piirkonnas mitmeid teisi vähemuskirikuid, nt kogudused, mis kuuluvad Baptisti Kirikute Ühendusse Serbias.
Kui n-ö punase niidina tervet assambleed läbivaks teemaks oli kirikute koht ja roll Euroopas ning Euroopa viimase aja arengutendentsid, siis temaatiliselt keskendus täiskogu neljale teemale: Külalislahkus – Õiglus – Tunnistus – Lootus. Kolme esimese temaatilise päeva kavasse kuulus peaettekanne, millele järgnes vähemalt üks vastus, mis oli mõeldud eelnevat kommenteerima või täiendama.

Külalislahkuse teemal pidas peaettekande Süüria Õigeusu Kiriku patriarh Ignatius Mor Aphrem II, kes kõneles praeguse Euroopa põgenike- ja migratsioonikriisi taustal külalislahkuse pikast ajaloost Lähis-Idas, meenutades, et hetkel moodustavad Liibanoni elanikkonnast ühe kolmandiku Süüria sõjapõgenikud. Samuti innustas ta Euroopa kirikuid ja riike panustama Süüria ülesehitamisse, võimaldamaks põgenikel koju tagasi pöörduda.
Põgenike teemal võttis sõna mitmeid Kagu-Euroopa kirikute esindajaid, sh Kreeka Õigeusu Kirikust. Paljud neist tõid näiteid sellest, kuidas kogudused olid aidanud põgenikke ajal, mil just Süüriast saabunud põgenikevool oli eriti intensiivne.
Õigluse teemal pidas peaettekande Saksa Evangeelse Kiriku esindaja, jurist Lisa Schneider, kes kuulub Euroopa Oikumeenilisse Noortenõukogusse. Oma ettekandes tõi ta tänuväärselt välja selle, kui komplitseeritud on (oikumeenilises liikumises tihti kasutatav) õigluse mõiste, viidates ühtlasi sellele, et kuigi subjektiivne tunne võib öelda, et tegu on ebaõiglusega, selgub lähemal vaatlusel ning kõigi asjaolude kaalumisel sageli, et tegu on õiglase lahendusega.
Kutsudes kirikuid üles diferentseeritumale lähenemisele õiglusele (osutades veidi provotseerivalt Piibli tähendamissõnale töötegijaist viinamäel, kes said kõik palgaks ühe teenari – vt Mt 20:1–16), rõhutas Schneider siiski, et õigluse poole peab püüdlema – isegi kui selle juures (paratamatult) vigu tehakse.
Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et õigluse mõiste kiriklikus kontekstis vääriks siinkirjutaja arvates suuremat arutelu ka meil Eestis. Seejuures ei peaks tegu olema mitte ’õigluse’ veidi lihtsustatud kasutamise propageerimisega, mida oikumeeniline liikumine on vahel viljelenud, vaid sügavuti mineva mõtlemisega selle üle, mida õigupoolest tähendaks ja kuidas mõjutaks meie mõtlemist see, kui nt kreekakeelset dikaiosyné’t ei tõlgitaks nt Mt 5:6 mitte „nälg ja janu õiguse järele“, vaid „õigluse järele“ (nagu seda teevad nt saksa- ja ingliskeelsed tõlked, vrdl Gerechtigkeit ja righteousness). Ja mitte ainult endale osaks saava, vaid ka teistele osaks saava õigluse järele.
Sellele, et õigluse ja õiguse vääral moel kuulutuse keskpunktiks seadmine võib endaga kaasa tuua ohtliku legalismi, mis unustab Jumala armu, osutas oma ettekandes Tauri Tölpt. Samuti kutsus ta kirikuisale Damaskuse Johannesele ja Johannes Kuldsuule ehk Chrysostomosele toetudes üles järele mõtlema selle üle, millisena me mõistame kiriku tunnistust ning millist pilti me selleks kasutame.
Kas mõtleme kirikust pigem kui legalistlikust kohturuumist, mis kaldub end kehtestama „liha“ ehk langenud maailma jõul (nõudmiste, hirmu, jõupositsiooni, eneseõigustuse jms kaudu) või mõtleme kirikust pigem kui haiglast, kui hingede ravilast (vrd Johannes Chrysostomos: „Kirik on hingede haigla ja mitte kohturuum, ta ei mõista pattude pärast hukka, vaid jagab pattude andeksandmist. Miski pole meie elus rõõmsam kui tänu, mida me kogeme kirikus“).
Assamblee peaettekanded pakkusid küllaldaselt mõtlemisainet. Aega ja ruumi, kus oleks plenaariumiväliselt, nt väikerühmas, saanud põhjalikumalt arutleda peaettekannetes kuuldu üle, paraku eriti ei olnudki. Ainsat võimalust väiksemas grupis mõne teema üle arutleda, pakkusid EKK temaatiliste töörühmade ettevalmistatud töötoad, mis keskendusid sellistele teemadele nagu „Eklesioloogia ja teoloogiline dialoog“, „Rahu ja lepitus“, „Euroopa kirikud ja inimõigused“, „Majanduslik ja kliimaõiglus“ jne. Kokku oli paraku võimalik osaleda vaid kahe töörühma töös.

Praktiliste küsimustega, sh põhikirja muudatuste, rahaasjade ja juhtorganite valimisega tegelevad sessioonid moodustasid teise arvestatava osa assamblee tööst. Assamblee valis uueks presidendiks Christian Krie­geri Alsace’i ja Lorraine’i reformeeritud protestant­likust kirikust Prantsusmaal.
Valiti ka uus EKK juhatus, millesse allakirjutanul oli au valitud saada. Juhatuse liikmed ei esinda mitte üksnes enda kirikut, vaid tervet piirkonda, seepärast on nüüd Balti kirikud taas EKK juhatuses esindatud. Loodetavasti õnnestub EKK tööd seeläbi ka meil paremini vahendada ning omakorda Balti ning Eesti kirikute häält Euroopas kuuldavamaks teha.
Temaatiliselt tuleks siinkirjutaja arvates lähiaastatel pöörata suuremat rõhku kirikutevahelise teoloogilise dialoogi edendamisele ning lepitustöö tugevdamisele. Kuigi aeg-ajalt võib kuulda hääli, mis seavad küsimärgi alla EKK vajalikkuse ja jätkusuutlikkuse, näib EKK siiski praegu olevat vajalik organisatsioon, mis aitab kirikute häält Euroopas kuuldavamaks teha.
Palju on kõneldud, et kirikud peavad selleks, et neid tänapäeva maailmas kuulda võetaks, kõnelema ühe häälega ja justnimelt seda võimalust EKK pakub. Seetõttu on üsna kummaline, et hääled, mis kirikuringkondades leiavad, nagu EKK aeg oleks läbi saanud, tulevad sageli samast laagrist, mis kurdab Euroopa järjest kasvava sekulariseerumise üle ja selle üle, et riiklikul tasandil kirikuid kuulda ei võeta. Väheoluline pole seegi, et EKK ühendab nii kirikuid, mis asuvad Euroopa Liitu kuuluvates riikides, kui neid, mis paiknevad väljaspool ELi.

Olles viimastel aastatel töötanud Luterliku Maailmaliidu (LML) peakorteris, torkas Novi Sadi assambleel silma erinevus, mis valitseb ühelt poolt end kirikuosadusena mõistva organisatsiooni (LML) ning eri kirikuid ja osaduskondi pigem liidu või föderatsioonina (ingl fellowship) ühendava organisatsiooni (EKK) vahel.
Viimases näib olevat rohkem ruumi kõiksugu poliitika ajamisele ning „ühise asja eest väljasolemist“ on raskem saavutada. Kuid see ei tähenda, et selle nimel ei tuleks pingutada, sh paremaid meetodeid, kontaktide tihenemist, uusi töövorme, ühist palveelu jms edendades. 20. saj ja 21. saj alguse oikumeenia on kirikute lepitamisel ja üksteisele lähemale toomisel liiga palju saavutanud selleks, et mitte jätkata tööd selle nimel, et „nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17:23).
Anne Burghardt,
Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, EELK vikaarõpetaja

Novi Sadi täiskogu avalduse tekst eesti keeles: http://www.eelk.ee/et/kiriku-korraldus/toovaldkonnad/valissuhted-ja-oikumeenia/lepingud-ja-deklaratsioonid/euroopa-kirikute-konverentsi-taiskogu-avaldus-euroopa-kirikutele-ja-rahvastele/

Euroopa Kirikute Konverents (EKK)
Asutatud 1959
Ühendab 116 eri konfessioonide kirikut 38 riigist
President Christian Krieger (Prantsusmaa)
Peakorter Brüsselis
Koduleht: https://www.ceceurope.org/

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)