Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ülestõusnud Kristus parandab meie meelt

07.04.2021 | | Rubriik: Jutlus

Lk 24:36–49

Kogeme oma elus keerulisi inimsuhete probleeme, mis paraku ulatuvad delikaatsetessegi olukordadesse. Neid ei suudeta hõlbustada leinapuhkudelgi. Hiljuti kohtusin lahkunu perekonnaliikmetega eraldi palvehetkedeks, sest üheskoos ei suudetud väsinud ema saata. Siin seisid meeles varasemad suhteprobleemid lahkunu elust ning nii tekkis vaidlusi lahkunule õige hauaplatsi ja puhkepaiga valimisel. Ilmselt leidis tuhastatud ema urn kõiki omakseid rahuldava matusekoha perekondlikul hauaplatsil. Kuigi muld peaks valu matma ja andma ruumi kõigile väsinuile. Kuid kahjuks tuleb tunnistada, et ei suutnud siinne vaimulikki omaste mõrusid hingehaavu ja suhteprobleeme lühikeste palvekohtumistega leevendada. Korraks paistis sammuke leppimise suunas, aga juba see ununes jälle. 

Igatahes neid leinapalveid me palusime ja palume veelgi surma võitnud ja ülestõusnud Kristuse ees. Ning oleme tänulikud, kuulutades ja kuuldes evangeeliumi Kristuse võimust, väest, halastusest ja armust.

Meid veenab uskuma Kristuse võimu tänane evangeelium põhjalikult ja faktipõhiselt. Seesama Jeesus, kes kanti alles hauda, on hauast kadunud. Temast pole järel midagi. Pole hauas tema hinge ega hingeõhku ega ole tema ihu. Kuid mitte midagi sellest pole kadunud, haihtunud ega varastatud. See kõik on võidukalt üles tõusnud, elavaks saanud ja kogu oma täiuses võimeline ilmuma omadele rõõmsaks kohtumiseks.

Võime küll otsida vastuseid kõige detailsematele küsimustele, kuidas Kristus üles tõusis, kuidas ta elab ja valitseb, kas ihu vangistab Kristust jälle, et ta saab parajasti olla jüngrite juures mõne tunni ning siis tõttab teisale. Kuidas ta saab ühtaegu evangeeliumi kuulutada ja armulauda pühitseda Helmes ja Viljandis? Kas ta täna õnnistab meid oma ihus või vaimus?

Kuidas me tunnistame iseenda ihu ülestõusmist surnuist, kui meie maetud esivanemate hauas leidub väga vähe nende jäänuseid? Ehkki säilitusaineterohke toit hoiab meid puusärgis kauem, siiski soovime sageli mahtuda puhkepaika urniga tuhastatult. Kuidas saab siit jälle ihu üles tõusta elama Jumala riigis?

Aga need ei ole esmatähtsad küsimused, millele vastuseid ja lahendusi otsiksime. Need vastused jäävad Issanda hoolde, et kust ta võtab meile ihu igaveseks eluks.

Kas me ei küsi hoopis seda, kuidas saame ühes ja samas Issanda õndsuseriigis elada ning veel Jumalat ülistada puhtais valgeis rõivais koos kõikide oma kaaslastega, kellega pole suutnud siin oma ihus olles nii lihtsalt kohtuda, koos olla, ühe katuse all viibida ega vestelda? Miks me seda ei saa? Kas me näeme plekke oma kaasinimese rõivail ja südamel, tema kehal; või vaevavad meid meie enda vead?

Täna annab Kristus meile rõõmsa teate ja ka ülesande: ta on viinud meie süüd hauapõhja ning on ise üles tõusnud puhta võitjana. Tema nimel saame ja peame kuulutama meeleparandust pattude andeksandmiseks. 

Et võiksime tema kirkuseriiki pääseda, selleks vajame meeleparandust. Vajame oma meele uuendust, oma mõtete, kõnede ja tegude õgvendamist, et võiksime tema õndsuselinnas elada ja võiksime seal elada kõik üheskoos. Aga seda me saame Kristuse käest, mitte kuskilt mujalt ega kuidagi teisiti. Tema parandab meie meeled uueks, puhtaks ja õigeks. Selle läbi kuuleme ja kuulutame Issanda andeksandmist ja jagame iseenda andeksandmist üksteisele. 

Kui me pole ikka veel kindlad selles, kas saame täiesti puhtalt ja lihtsalt oma kaaslaste kõrval elada ja käia pärast mõnda haavavat hetke, siis Kristuse õndsas kuningriigis laheneb just see tähtis mure- ja valuküsimus. 

Tänu Kristuse võidule ja ülestõusmisele saame pääseda koos temaga taevasesse kuningriiki, kus leiame lõplikult Issanda andeksandmist ja saame kuulutada absoluutselt laitmatut meeleparandust. See on meie rõõmus ja elev ootus. 

Kuid Kristuse ülestõusmisaeg on käes juba nüüd. Palves ja tänus näeme tema võitu ja tema andeksandmise väge meie elus juba täna ning lubame juba täna oma südameil liikuda ja kasvada leppimises. Me saame just nii parandada oma meelt ja südant, et kuulutame Kristust, kes on üles tõusnud, kes on meid lunastanud, kes on meie patud ja võlad kustutanud. Temalt leiame puhtust juba täna. Tema annab andeks ning uuendab meie meelt juba täna. Ja just tema nimel saame üksteiselegi mõista meeleparandust pattude andeksandmiseks.

Kristuse ülestõusmine surnuist oli hämmastav imesündmus, mida tema lähimatel kaaslastel oli raske uskuda. Ka meie leppimised kaaslastega võivad saada võimalikeks hämmastavaiks sündmusiks, sest meie Lunastaja on võitnud armastusega. Tema annab meile võimaluse ja ülesande kuulutada meelepuhastamist ja -parandamist pattude andeksandmiseks. See saab võimalikuks hiljemalt tema igaveses taevases kuningriigis.

Aamen.

 

 

 

 

Arvo Lasting,

Helme koguduse õpetaja

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)