Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ülestõusnud Jeesus on meie elu alus

08.04.2015 | | Rubriik: Jutlus

Lk 24:36–49
Selle pühapäeva ladinakeelne nimetus on quasimodogeniti ehk nii kui vastsündinud lapsed. Seda mõistet kasutatakse Peetruse esimeses kirjas: «Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1Pt 2:2). Peetruse kirja algusosa peetakse ristimiskõneks või manitsuseks ja juhatuseks vastristitud pagankristlastele. Autor juhib tähelepanu sellele, et ristimise läbi Jumala lapseks sündinute usk on veel nõrk, seepärast vajavad nad erilist hoolitsust, nagu äsjasündinud lapsed, kelle esmaseks toiduks on piim, milleta nad ellu ei jääks.
Jutluse aluseks antud kirjakohast näeme, kuidas jüngrid olid Kristuse ülestõusmise sõnumist ehmunud ning segaduses, ehkki Kristus oli neid oma surmaks ja ülestõusmiseks juba pikalt ette valmistanud. Nad kogunesid lukustatud ukse taha, et leida tekkinud olukorras üksteise seltsi ja tuge, ning kohkusid, kui Jeesus äkitselt ülestõusnuna nende keskele ilmus. Nendegi usk vajas kinnitust ja kaitset. Jeesus ei jätnud oma järgijaid üksi, vaid kandis nende eest hoolt esmalt neile rahu soovides ja rahustades, seejärel koos süües ning siis kirjasõna seletades ja neid julgustades.
Kristlikus kirikus on ülestõusmispüha kirikuaasta kõige tähtsam püha ja Kristuse ülestõusmine meie usu alus. Kristlikku usku eristab teistest just teadmine, et Issand elab. Ülestõusnuga kohtumisest ja ristimise uuestisünnist saab alguse meie elu kristlastena ja algab vaimulik kasvamine. See ei toimu aga igapühapäevase jumalateenistuseta, mis on kristliku koguduse nädala kõrgpunktina vaimuliku elu keskmeks. On ju pühapäevad Kristuse ülestõusmise meenutamine ning seal kohtume kõige vahetumalt Ülestõusnuga sõna ja sakramendi läbi. Osaduses olemine ülestõusnud Issandaga ja üksteisega kasvatab meid Jumala tahtmist mööda.
Meie elu iseloomustab pidev rahutus. Rahu vajame kiirustavas ajas enim. Esimene hea põhjus pühapäeviti kirikusse tulemiseks on seega kohtumine Jeesusega, kes tervitab meid rahusooviga. Kirik ja jumalateenistus on koht, kus võime leida rahu, mille Issand lubas jätta: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!» (Jh 14:27) Kirik on koht, kus leiame hingamise igapäevatöödest ja muredest.
Me läheme jumalateenistusele Issandaga kohtuma, temast osa saama ja sellest rõõmu tundma. Jeesus näitas jüngritele oma käsi ja külge, et nad veenduksid, et see on tõesti tema. Ja nad said rõõmsaks Issandat nähes, ei leinanud ega kurvastanud enam, aga usk oli veel nõdruke. Jeesus palus jüngritelt söögipoolist, et nad mõistaksid, et see on tema, ja et nende usku kinnitada. Siin on viide armulauale, kus meiegi usku kinnitatakse, kus me pattude andeksandmisest osa saame ja meid meeleparandusele kutsutakse.
Söömise järel Jeesus jätkas kirja seletamist – kõik pidi sündima nii, nagu on kirjas Moosese Seaduses, Prohvetites ja Psalmides. Tasapisi sai jüngritele selgemaks, mida Jeesus oli öelnud ja mõelnud. Siin on viide jutlusele, Jumala sõna seletusele, et aru saada, mida Jumala sõnas on meile talletatud. Ülestõusnud Issand kinnitab oma õpilasi, öeldes, et nad on nende asjade tunnistajad. Sama ütleb ta meile. Jeesuse ülestõusmine on lähtekohaks meiegi elus, temaga kohtumisest kasvab välja meie isiklik veendumus. Igapäevaelus saame heaks kiita või soovitada ikka seda, mida ise oleme kogenud ning veendunud, et asi toimib.
Viimaks julgustab Jeesus jüngreid, tõotades neile Püha Vaimu väge: teid rüütatakse väega kõrgelt. Jumalateenistuselt lahkudes saame meiegi ülesande minna maailma ja olla ülestõusnud Issanda tunnistajaks.
Väikest last riietatakse ja kaetakse tekiga, sest ta ise ei ole võimeline seda tegema. Meid riietatakse Püha Vaimu väega, Kristuse armastusega, mähitakse Jumala armu. Kui oleme piisavalt tugevad ja saame n-ö süüa ka tahkemat toitu, kui seda on piim vaimulikus mõttes, siis peaksime arvestama ka apostel Pauluse juhtnööridega: «Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega» (Kl 3:12). Hommikuti mõtleme, kuidas end riietada, aga kui sageli mõtleme vaimulikule riietusele? Igal hommikul peaksime eneselt maha panema kurjuse ja kavaluse ning silmakirjatsemise, kadetsemise ja keelepeksu (1Pt 2:1) ning katma end armastuse, kaastunde, lahkuse, alandlikkuse, tasaduse ja pika meelega.
Ülestõusnud Issand andis oma jüngritele tagasi meelerahu ja rõõmu, taastas usu ja kinnitas eelseisvaks eluks. Jumalateenistus on vaimulik kodu, kus saame olla ühendatud Kristusega, osaduses üksteisega, kus kaetakse meid Püha Vaimu väega, et võiksime minna maailma kuulutama ülestõusmise imet, kuni kord jõuame täiuseni igavesel taevasel jumalateenistusel. Ärgem siis unustagem oma koguduse kooskäimisi ja jumalateenistustel osalemist ning ülestõusnud Issandaga kohtumist. Aamen.
Melder_KatrinHelena

 

 

 
 
Katrin-Helena Melder,
Järva-Jaani koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)