Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Ülestõusmispühade leebe meeleolu

07.04.2021 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Maara Vint.

Rasvatihane maandus heki najale kokku keeratud aiavõrgu rulli otsa ja kükitas sinna traadikeermete peale mõnusalt maha. Päike soojendas servamisi pilve tagant. Vast esimene soojem hommik. Korraga tundus, et nii võikski jääda. Mulle, kes ma läbi elutoa akna tihast jälgisin, tundus, et linnule tundub nõnda, sest see aiavõrgurulli ots oli nagu siiru-viiru pesalohk. See hetk oli ilus, nii tihasele kui ka mulle selles äratundmisvälgatuses. Mida sa, hing, veel igatsed?

Kuid ei, siiski oli see ju vaid hetk, kuigi paljuski julgustav märguanne, me teame. Kindlustunde, päris kindla pesa rajamiseks vajab tihane varju, õõnt, koobast, ja lind see siirduski seda kevadtuulest tuhisevasse omailma otsima. Küllap ta verehääles kumises kui tornikella kaja üle veel paljaste küngaste ja orgude: kõik päevad pole vennad ega ööd kõik pole kaugeltki mitte õed. Oma õnne ei saa rajada hetketundele.

Lumikellukesed tärkasid tänavu päris lume sisse ja ega nad tulles küll osanud koputada ega küsida, kas see on ikka õige ilm, kas koht on ikka seesama, kust nad läinud aastal tukkuma läksid. Ega me järsku eksinud ole? – vaat seda lumikellukesed ei küsinud. Sest nemad, lumikellukesed, on ikka ja alati omas kodus, aianurgas, omas kojas ning küllap teavad sedagi omal moel, et koja isand vaatab kõigi ja kõige üle, kuniks elu – ja loomulikult ka pärast seda.

Nelgid olid pool sajandit tagasi naistepäeva ja maipühade vahel vist ainsad lilled peale alpikannide, kelle õisi poest osta sai. Ega vist valitsejadki siis teadnud, et keskajal oli nelk neitsi Maarja ja süütute ohvrite sümbol ja Carl von Linné andis sellele taimeperekonnale nime Dianthus – jumalik lill. Kui siis varakevadel sündis laps, ilmus isa sünnitusmaja akna alla, nelgid käes.

Rasvatihased, lumikellukesed, mälestus punastest nelkidest, külmemal õhtul näeb madalas lõunakaares Neitsi kaunist tähtkuju – ülestõusmispühade leebe meeleolu.

Juhani Püttsepp

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)