Esileht » Teemad » Temaatiline »

Ülestõusmispüha: Jeesus äratati surnuist pühapäeva hommikul enne päikesetõusu

27.03.2002 | | Rubriik: Temaatiline

Jh 20:1–18
Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! See sajanditevanune pühadetervitus on tänavu 31. märtsil miljonite inimeste südames ja huulil. Meiegi oleme samade sõnadega hommikul rõõmustamas oma usukaaslasi ning laskmas enda usku julgustada ja kinnitada ülestõusnud ja elavasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse.
Nii nagu Jeesuse kannatusele ja ristisurmale on Piiblis pühendatud oluline osa, nõnda kirjutatakse ülestõusmisest kõikides evangeeliumites, lisaks veel Apostlite tegude raamatus (Ap 1 ) ja 1. Korintose kirjas (1Kr 15).
Sarnaselt Jeesuse surma pärimustele on Tema ülesäratamise jutustused veelgi eripalgelisemad, näiteks kirjeldused Ülestõusnuga kohtumistest või seegi, et kes siis ikkagi esimese päeva varahommikul haual käisid. Ei tohi aga unustada toimunu dramaatilisust: ärevus ja hirm, edasi-tagasi jooksmine, rõõm ning kartus – just seesuguselt emotsionaalselt pinnalt lähtuvad jüngrite erinevad tunnistused.
Haud oli tühi
Uue Testamendi teaduses on olnud palju katseid siduda Jeesuse ülestõusmise pildid ühiseks tervikuks. Ma ei tea, et eesti teoloogias oleks seda teinud keegi peale omaaegse baptistikoguduse jutlustaja Osavald Tärgi. Lubatagu mul esitada lühendatult temapoolne kokkuvõte toimunust:
«Jeesus äratati surnuist pühapäeva hommikul enne päikesetõusu. Ingel veeretas kivi ära (Mt 28:2–4) mitte selleks, et Jeesus välja pääseks, vaid selleks, et hauakülastajad sisse pääseksid. Valvurid ülestõusnud Jeesust ei näinud. Nad põgenesid linna enne, kui naised kohale jõudsid. Naised, kes tulid nähtavasti Betaaniast, nägid, et hauakivi oli ära veeretatud.
Kui Maarja Magdaleena nägi, et haud oli tühi, jooksis ta kohe linna Peetrusele ja Johannesele teadet viima (Jh 20:1–2). Teised naised läksid hauakambrisse, nägid inglit ja kuulsid teadet Jeesuse ülestõusmisest. Naised lahkusid haua juurest kahes grupis. Üks grupp läks Betaaniasse teadet viima ja kohtas teel Jeesust (Mt 28:9–10). Teine grupp naisi läks Jeruusalemma Peetrusele ja Johannesele teadet viima (Mk 16:7). Enne kui Maarja Magdaleena kohale jõudis, oli osa naisi, kes hauas inglit nägid ja kuulsid, oma elamusi Peetrusele ja Johannesele juba jutustanud (Lk 24:23). Peetrus ja Johannes jooksid hauale… Neile järgnes Maarja Magdaleena… Jüngrid veendusid, et haud oli tühi ja läksid kohe tagasi (Jh 20:3–10; Lk 24:24).
Maarja Magdaleena, kes linnast hauale minnes ei jõudnud jooksvate jüngritega sammu pidada, jõudis haua juurde siis, kui Peetrus ja Johannes olid lahkunud. Haua juures üksi olles nägi ta Jeesust… Maarja Magdaleena, kes haua juurest uuesti tagasi linna jõudis, teatas jüngritele, et ta oli Jeesust näinud (Jh 20:18).
Nähtamatu usk
Lisanduvad veel lood ilmumistest Emmause teelistele, Peetrusele ja laiemale jüngrite kogule. Üks võis valetada, kuid juutide arusaama kohaselt oli kahe või enama tunnistus vaieldamatu.
Kas kõik oli täpselt nii nagu eelnevas kirjeldatud, on võimatu öelda ning viimsena ei ole see ka määrav. Tähtis on ainuüksi tõsiasi, et Kristus on tõesti ülesse tõusnud. Ehk Pauluse sõnadega: «Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.» (1Kr 15:14)
Ei ole raske uskuda, et kunagi on elanud Jeesuse-nimeline mees ning et Ta teatavatel usulis-poliitilistel põhjustel hukati, kuid uskuda, et Seesama äratati ülesse ning on minu Päästja ja Issandana minu ligi igal eluhetkel – see ei ole enam iseendastmõistetav. Kindlasti lisab uskumisele raskust seegi, et surma kogemus kuulub lahutamatult elu juurde, kuid ülestõusmist pole me veel näinud.
Millised oleksid aga ülestõusmise mõistuslikud argumendid? Võime nimetada Vana Testamendi prohveteeringuid (Ps 16:10), Jeesuse enda ettekuulutusi ülesäratamisest (Mt 20:19 jt) ning tühja hauakoobast. Üheks oluliseks tunnistuseks on jüngrite juures toimunud meelemuutus. Nendest üheteistkümnest, kes olid lukus uste taga kartuses oma rahvuskaaslaste ees, nendest saavad ühtäkki Jeesuse kartmatud kuulutajad, kes enamjaolt tunnistasid Teda oma märtrisurmaga. Ka kiriku olemasolu läbi aegade ja praegu kuulub Jeesuse ülesäratamise veenvate tõendite hulka.
Jumala tegu
Tõsi, Jeesuse vastased, rahvavanemad koos hauavalvuritega lasksid liikvele jutu, et Ta «jüngrid tulid öösel ja varastasid Tema keha ära, kui me magasime» (Mt 28:13). Seda valet pole aga raske kummutada. Tasub vaid uurida tolle aja Rooma sõjaväes valitsenud korda ning küsida, miks pidid Jeesuse jüngrid üldse Tema surnukeha varastama. Ning kui tegu olnuks muude varastega, siis võtnuks nad pigem kaasa kalli linase riide (Mk 15:46) kui surnukeha.
Ometi ka kõigi ratsionaalsete kaalutluste juures tundub õigus olema Martin Lutheril, kes peab usku, sealhulgas usku Jeesuse ülesäratamisse täielikult Jumala enese teoks inimese juures. Oma «Väikeses katekismuses» kirjutab ta, «et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse ega tulla Tema juurde, vaid kui Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud».
Küsigem veel lühidalt Jeesuse ülestõusmise tähenduse kohta. M. G. Easton on «Piibli sõnaraamatus» loetlenud järgmist: Jeesuse ülesäratamine on tunnistuseks, et Ta on Jumala Poeg (Jh 2:19); selles, et Jeesus ei jäänud hauda, väljendub Tema ohvri Jumala-poolne heakskiit ja vastuvõtmine (Rm 4:25) ning et Jeesuse ülestõusmine kõneleb meiegi ülestõusmise ja elu võimalusest Temas (Rm 8:11 ).
Ehk just see viimane, kõikumatu veene, et surm ei ole kõige lõpp, vaid meiegi tee viib ülesäratamise kaudu igavesele elule, teeb Jeesuse Kristuse ülestõusmise mälestuspäevast tõelise tänu, lootuse ja rõõmu püha. Aamen.
Ove Sander

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)