Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ülestõusmise rõõmuaeg

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

peapilt_Vint
Maara Vint, „Naised Kristuse haual“, 2019, värviline tušijoonistus.

Alanud on ülestõusmise rõõmuaeg, mis kestab kirikus ülestõusmispühadest nelipühadeni.
„Kristus on surnuist üles tõusnud!“ – kristlaste vanimasse tervitusse, mis esmakordselt kõlas ingli suust, on kätketud ristiusu sügavam tuum: me usume ülestõusmisse ja elu võitu surma üle.
Evangeeliumide kaudu saame jälgida ülestõusmissõnumi vastuvõttu esmaste tunnistajate ringis. Selle teekonna alguses näeme hirmu, ehmatust ja umbusku, mida aitasid hajutada Ülestõusnu enda ilmumised, tema sõnad ja lähedalolu. Taamal aga kumavad juba nelipüha leegid, Püha Vaim sünnitas jüngrites lõpliku usukindluse ja entusiasmi kuulutada.
Ülestõusmisrõõm ei sünni kunagi kerge pinnavirvendusena, ei olnud see nii esimestel kristlastel ega ole nõnda ka tänapäeval. Kristlase rõõm on suur ja ehe, kui selle juur on sügaval Kristuse lunastustöös, kus on kõrvuti Kristuse rist ja tühi haud. Nii nagu suur reede ja ülestõusmispüha moodustavad ühe terviku, nii nagu ei ole Jeesuse ülestõusmist ilma tema ristita, ei ole ka kristlase rõõmu ilma selle sügavuseta. Seda rõõmu tasub kirikusse otsima tulla selleks aega ja süvenemist varudes, mitte vaid hetkeks läbi põigates.
Mind puudutas väga ühe armsa inimese, ema ja koguduseliikme kiri vaiksel nädalal, mis oli ajendatud Pariisi Jumalaema kiriku põlengust. Möödunud aasta suvel olid nad perega seal kirikus, et tekitada oma lastele esimesi mälestusi paigast, mis endale jumaliku tunde jätnud. Katedraalis oli tohutu inimmass, kõikjal kabelite, altarite ja haudade najal lösutasid kambad, kellel jätkus silmi vaid nutiseadmetele. Haudade najal klõpsiti selfisid, tehti pardimusisid ja victory-märke, sumin ja hõiked kõlasid nagu kaubanduskeskuses, mille üle aeg-ajalt kaikusid valjuhääldist vaigistavad, kuid tulutud sõnumid „Silence, please!“.
Sellel emal hakkas piinlik, piinlik oma laste ja Kõigekõrgema ees, et kuidas me inimesed ometi sellisteks oleme muutunud. Tema hinnangul oli katedraal juba ammu valusas tulekahjus – mentaalses ja hingelises mõttes. Nüüd said lihtsalt leegid nähtavaks.
Olles alustanud teekonda läbi ülestõusmisaja, kanname täna endas nii ülestõusmisrõõmu kui ka sügavat palvet, et pinnapealne suhtumine ja taagad, mis iseloomustavad meie põlvkonda, ei laseks hävida nii vaimsetel kui materiaalsetel väärtustel, mida sajandeid enne meid hoida on osatud.
Tiina Janno