Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ülestõusmise rõõm Taaralinnas

30.04.2014 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Martin Luther on kirjutanud, et meie Issand on kirjutanud ülestõusmise tõotuse mitte üksnes raamatutesse, vaid ka igasse rohuliblesse.
Ja nüüd me kõnnime oma armsas Taaralinnas ja rõõmustame päikese üle, kui ta paistab lahkesti me pääle. Me küll teame, et see tulikera meid kohe tuhastaks, kui talle ligi satuksime, kuid ime on ju, et siin maa peal oleme alati rõõmsad, kui päike hellitab meid ja kogu loodut.
Tänavu läks äkki linn roheliseks, kaskedele ilmusid lehekesed ja forsüütiad õitsevad täies väes. Nii sinililled, tsinniad, kui ka varased hüatsindid kaunistavad meie linna.
Raske on olla kurb keset ärkavat loodust, kuigi on ju ikka inimestel muresid palju – kel haigus kallal, kel tööl ei laabu või ei ole üldse tööd, kellel laguneb perekond ja kes ahastab, sest ei näe elul mõtet.
Aga nagu ütles meie teoloog Uku Masing, et elu mõte pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis – elusamuses. Kui elad täna intensiivselt ja ka kui oled täna targem kui eile, siis sa ei tee pattu.
Isegi kevade tulemise märkide märkamine paneb meid hoogsamalt elama ja annab tarkust juurde, sest kuidas me saame ikkagi kurvastada, kui NÄEME, kuidas pungad aina kasvavad sirelitel, kuidas tarjad kujunevad juba rohelistel toomingatel ja kastanite tulevased õied arenevad hoogsalt väikeste lehtede keskel.
Ei, hõiskama peame, sest Jumal on jälle meile halastanud, me oleme jälle jõudnud ärkamisaega, looduse ärkamisaega, kus kõik elav kuulutab meile ülestõusmist.
Üks Valamo munk kirjutas kord, et Jumal äratab üles ka tuhastatud inimese tema tuhast. Nii vägev on Jumal ja nii vägev oli selle munga usk! Jah, meil ei ole just palju linde linnas, kuid isegi värvud ja hakid tunduvad armsatena, aga tiukuv tihane teeb lausa meele härdaks. Ja jälle saavad lapsed mängida liivakastis ja kiikuda.
Ja mulle, vanale penskarile, meenuvad päevad maal külakiige all, kus mõned julgemad ajasid kiike ka üle võlli. Ja tõesti, julgelt võime hingata ja hõisata nüüd, kuigi maailma olukord on kurb ja sõjakas. Ja vahel, kui vaadata neid Annelinna paneelmaju, siis ei tulegi kurbust, vaid mõtled, et need korterid on ju lausa nagu loodud ilmikmunkadele ja nunnadele, kes elavad vaimus ja väes oma Jumalale.
Jah, Annelinnast kloosterlinnak – eks ole see kummaline uid, kuid hoolimata sellest, et on vähe neid, kes tahaksid kloostrielu elada, leidub ju ikka neid, kes on täielikult andunud Jumalale, kes ei tunne kunagi üksindust, sest Jumal on nendega. Ja siis laulsid kunagi meie vägevad, kuigi rõhutud esivanemad rahvalaulu järgmiste sõnadega:

Ei tuli minu põleta,
Mina tule tuttavaida,
Ei suitsu minu sureta,
Mina suitsu sugulane,
Ei vesi minu uputa,
Mina vee vennanaine.

See laul on üles kirjutatud 1894. a Haljalas. Oh, oleksime ikka nii vägevad nagu selle laulu lauljad ja sõbrad lillede, puude, lindude, taimede, liblikate, vee ja tulega! Ja eks püha Franciscus ka omal ajal ju laulnud: Vend Päike, Vend Tuli! Selles ülestõusmise lootuse ja tõotuse rõõmus luigakem uus laul oma Issandale ikka ja jälle – halleluuja!
Uku Masingu (1909–1985) surmapäeval 25. aprillil.
Uku Masingut mälestades
Jaan Tooming

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)