Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ülestõstetud kellade heli

04.10.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Kolm kuud tagasi jõudis meie kirikusse poolteist tonni pronksi. See oli paigutatud euroalustele. Koputasin igaüht neist pronksanumatest, aga mingit erilist heli nad ei teinud. Tundusid paremal juhul sobivat vaid veeanumateks, kui neid teisipidi pöörata. Samas, selleks olid nad liiga kallid. Nii nad seal aluste peal lebasid. Palusime konstruktoril välja mõelda, kuidas oleks võimalik neid pronksanumaid altari kõrvale üles riputada. Seejärel tegid Lõuna-Eesti mehed valmis ligi tonni kaaluva konstruktsiooni detailid ja need puitprussid pandi kokku meie kiriku altari kõrval. Tekkis enam kui nelja meetri pikkuste haaradega kolmnurk. Poolteist meetrit kõrge. Ja siis see sündis.
Kui 25 anumat maast sellesse konstruktsiooni tõsteti, muutusid nad äkki kaunilt helisevateks kelladeks. Igal oma heliga noot. Kaks oktaavi. Olin nende helide lummuses, aga midagi oli puudu. Puudu oli keegi, kes oskaks neid kellasid nii puudutada, et nendest kostaks kaunis meloodia. Leidsime sellise inimese – ERSO löökpillimängija Madis Metsamardi.
Üks meie koguduse liige tuli pärast esimest kontserti, kus nendel kelladel mängiti, ja ütles, et ta nuttis kogu kontserdi, sest nende kellade helinad puudutasid nii tema südant, et pisarad aina voolasid. See on naine, kes on pika aja jooksul vaikselt ümber värvinud lauluraamatu numbrite tahvli sadu numbreid. Need olid valged numbrid mustal taustal. Nüüd on vastupidi. Valget on palju enam kui musta.
Mõtlesin seda inimest kuuldes Oru Pearule, kes kirikukellade helinaid kuulama jäi ja leidis, et need on ikka ühed väärt kellad. Loomulikult oli ta enne seda hetke teinud midagi väga ilusat – teinud korda viimse minekutee Vargamäe Krõõdale. Oli hoolitsenud surnud naabrinaise eest enam, kui Krõõda enda mees oma elava naise eest hoolitsenud oli. Head teinud Pearul käisid naabrinaise matustel löövad kirikukellad hingest läbi.
Mõtlesin veel ühele inimesele. See oli väikese maakiriku kauaaegne kirikuteenija. Oli harjunud igal jumalateenistusel kohal olema. Ühel korral ta ei tulnud. Ütles ette ausalt ära, et ilmad on olnud kartulivõtuks sobimatud ja nüüd lubati nädalavahetuseks ilusat ilma. Kartul tuleb üles võtta. Järgmisel korral ta tuli ja rääkis mulle oma loo. Ütles, et see oli olnud tema elu kõige raskem pühapäev. Südametunnistus vaevas, et ta pühapäeval seal vagude vahel rassis, aga eriti hulluks läinud siis, kui kiriku kellad lööma hakkasid. Ikka pimm ja pomm otse tema südamesse. Edaspidi ta ei puudunud.
Olen ühe vana läti naise haigevoodi juures. Ta on kusagil ära. Äkki tõstab ta oma käed üles ja hüüab midagi oma ilusas emakeeles. See on nii tungiv, anuv. Isegi hüüdja pea tõuseb seda hüüdes padjalt. Küsin tema tütrelt, mida ta ema ütles, ja saan vastuse: Isa, ma palun sind, tõsta mind kõrgele-kõrgele üles. Ja seejärel tuli rahu. Mõne päeva pärast lahkumine. Pikk tee oli käidud. Väsinud rändur sai ära. Loodan, et Isa kuulis ta palvet ja tõstis ta kõrgele-kõrgele üles.
Need kellad seal Jaani kiriku kooriruumis tõid kõik need lood mulle meelde. Nad olid ju valmisvalamise hetkest olnud ühed väga väärt kellad, aga kaunilt helisema, südameid puudutama hakkasid alles siis, kui need üles tõsteti ja neid puudutati. Ja paistab, et eriliselt hellalt puudutavad nad heategijate südameid. Vaatan, kuidas kellade kinkijad oma kingitud kella otsivad, leiavad, silitavad, hellalt puudutavad ja nii mõnigi silmi pühib. Eks meil seal kooriruumis ole vist veidi tuuline. Vitraažaknad ei pea hästi tuult. Või on põhjus milleski muus?
Kuis on meie südame seis? Kas lebame maas või püüame kõvasti kahe jalaga maa peal seista või katsetame ka ülestõusmist? Kas palume, et Isa meidki üles tõstaks ja nii helisema paneks, nagu Tema on meid helisema mõelnud?
Lõpuks natuke ka valimistest, sest need on ju ukse ees ja akna taga. Äkki on mõistlik vaadata, mida need, kes võimule pürgivad, on siiani teinud ning kas nende tegude ja lubaduste hulgas on midagigi sellist, mis aitab inimestel üles tõusta ja heliseda. Kas leiad sõna „kirik“ nende programmist? Kas kristlikud väärtused on nende jaoks olulised? Kullakoormate lubajaid on tänane Eestimaa täis. Teiste mahategijaid on samuti. Ehk leiab heal vaatamisel ka mõne sõnades ja tegudes üles tõstja. Neid veel on.

tammsalu3_2015

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)