Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ülemkarjased aegade tuultes 2. osa

14.05.2014 | | Rubriik: Järjejutt, Peapiiskopi valimised 2015

2.

16. septembril 1934 õnnistati Tallinna toomkirikus ametisse 48aastane piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Ta oli süstemaatilise usuteaduse professor, eelmise piiskopi lähedane kaastööline ja kiriklik-konfessionaalse voolu eestkõneleja.

1930ndate hiilgus ja häda
Piiskopiametis sattus Rahamägi täiesti uude poliitilisse olukorda, sest samal aastal oli Eesti riigis võimu haaranud Konstantin Päts. Autoritaarne riigikord soosis kiriku tsentraliseerimist. Piiskop pälvis tunnustuse kiriku ühtsuse taastamise eest, ent suurejooneline piiskopkondade rajamise plaan jäi üksmeele puudumisel siiski teostamata.
Rahamäe ametiaega meenutatakse ohtrasõnaliselt nii heas kui halvas. Paranesid suhted riigiga, kasvas kiriku prestiiž ühiskonnas, asutati uusi kogudusi ja märgatavalt kasvas vaimulike hulk. Samas heideti piiskopile ette riigivõimuga mehkeldamist ning süüdistati teda tagasipöördumises härraskiriku aega.
Kõigele ilusale tõmmati kriips peale, kui tulid ilmsiks piiskopi abieluprobleemid. Kui piiskop otsustas mitte tagasi astuda, algas avalik sõnasõda. Ränk nuhtlus tabas kõiki osapooli ootamatult ruttu, kui algas Teine maailmasõda.
1939 tagandati Rahamägi ametist, 1940 hukkus tema lahutatud naine, 1941 hukati 55aastane Hugo Bernhard Rahamägi Kirovi vangilaagris ja palju aastaid vintsutati Siberis piiskop Kuke leske, kellega Rahamägi oli mõni kuu enne arreteerimist jõudnud abielluda.

Sõjaaja karjane
Neil keerulistel aegadel valiti uueks piiskopiks 65aastane Johan Kõpp, üheksa aastat Tartu ülikooli rektori ametis olnud praktilise usuteaduse professor. Eesti valitsus nimetas ta 18. detsembril 1939 ametisse, kuid ametisse pühitsemist ei toimunud.
Kõpp oli vanem mees, omamoodi rahva isa. Näiteks Eesti iseseisvuse manifesti luges 1918. a Pärnus ette tema õpilane Hugo Kuusner. Teine õpilane Jüri Uluots juhtis Kõpu ametiajal Eesti Vabariigi valitsust.
Aeg oli keeruline. 17. juunil 1940 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Okupatsioon tõi kaasa repressioonid, kiriku vara riigistamise, usuõpetuse keelustamise, usuteaduskonna sulgemise, kiriklike organisatsioonide ja ajalehtede sulgemise, kiriku tegevuse piiramise.
Saksa okupatsiooni ajal võis küll pisut kergemalt hingata, kuid 1944. aastal lähenes taas Nõukogude armee, mille eest 72 vaimulikku taan­dus läände. Sinna nad lõksu jäid, sest tagasitee pandi lukku.
Jüri Uluots oleks väga tahtnud enda mantlipärijana näha Johan Kõppu, kuid Kõpp keeldus. Peagi olid nad mõlemad Rootsis, 69aastane Johan Kõpp jõudis 23. septembril 1944 Sandhamni paadisadamasse. Kaasa võttis ta piiskopiristi, maha jäänud piiskopisaua võtsid hiljem kätte juba järgmised mehed.

Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe
Ettenägelikult oli piiskop Kõpp määranud endale 1944. aasta suvel neli asetäitjat. Paraku neistki kolm põgenesid 1944. aastal Rootsi ja Saksamaale. Ainsana jäi kodumaale nimekirjas teisena mainitud 52aastane konsistooriumi liige Anton Eilart.
22. septembril 1944 tuli tal hakata täitma piiskopi ülesandeid. Lühikese ametiaja sisse ei mahtunud muud muret kui vaid järelejäänud õpetajate jagamine koguduste vahel. Juba kahe kuu pärast pidi Eilart varjama ennast nõukogude võimu eest. Ta arreteeriti 1948. aastal ja käis läbi Siberi tee.
29. novembril 1944 valisid Tallinna praostkonna vaimulikud 40aastase August Pähna EELK korraldava ajutise toimkonna esimeheks. Piiskopliku nõukogu otsusega sai temast piiskopi asetäitja alates 17. jaanuarist 1945. Temagi põhimure oli töökäte leidmine koguduste teenimiseks.
Seda eesmärki täitis ka usuteaduse instituudi asutamine 3. mail 1946. Pähn ootas Nõukogude okupatsiooni peatset lõppu ja püüdis raske aja üle elada. Konsistooriumi koosolekul ütles Pähn, et kiriku juhtimise ülesanne ei ole aukroon, vaid kibuvitsakroon. 45aastane August Pähn arreteeriti 12. aprillil 1949. Temagi maitses Siberi leiba.
(Järgneb.)
Kristjan Luhamets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)