Esileht » Arvamused » Arvamus »

Üle silmapiiri Mõtisklus teema-aasta „Eesti usk“ lõpetamisel

18.12.2019 | | Rubriik: Arvamus, Kirikuelu

Eesti Kirikute Nõukogu president emeriitpeapiiskop Andres Põder ütleb: „Inimese võimuses pole ehitada (Paabeli) torni, et ühepoolselt, omatahtsi ulatuda Jumalani. Sellest saaks vaid ebausk.“ Tiit Kuusemaa

Kimbatus
Mida suuremaks muutub teadmiste saar, seda pikemaks venib rannajoon – kokkupuude tundmatuga. Sellise pildiga on ikka kirjeldatud meie kimbatust maailma tajumisel.
Kas peaksime „sealpoolsuse“ sootuks unustama, loobuma peksmast peaga vastu saladuste langematut müüri? Kuid kas suudaksimegi end tagasi hoida? Kas see on üldse võimalik?
Juhan Viidingu valulik luuletus „Ööliblikas, su tung on imeline“, mis kõneleb hinge vääramatust püüdest teispoolsuse poole, sunnib selles kahtlema: „Oma suuri must-valgeid tiibu / kannan läbi aastate öö. / Vastu akent, õnnetu, liibu! / Sinna tahta — su elutöö.“
Mõtteteaduses esindab seda elutööd metafüüsika, mis püüab selgitada olemise põhialuseid, seega tegelikkuse tajumise piire ületavaid probleeme. Lisaks metafüüsika mõiste kasutusele võtnud Aristotelesele on selle temaatikaga maadelnud enamik inimkonna helgemaid päid.
Veelgi laiahaardelisemalt, kogu inimkonda hõlmavalt, on tundmatuga tegelnud religioonid oma erinevates vormides – alates müütidest ja lõpetades müstikaga.
Apostel Pauluski tunnistab: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks?“ (Rm 11:33–34)
Mis abi oleks siin usust? Mõnigi peab usku üksnes fantaasiaks, unistuste disainiks. Richard Dawkinsi meelest on usk vaid ettekääne mitte mõelda. Äkki on vastupidi? Äkki on usk katse mõelda mõeldamatust – seega inimliku mõtlemisvõime Heraklese vägitöö?

Katsetus
Kuid kas seegi pole „tühi töö ja vaimunärimine“, nagu paljude inimtegevuste kohta sõnab tark Koguja (Kg 1:14)? Kuhu viib meid „usuhüpe“, kui usu haaramatut eesmärki silmas pidades kasutada Søren Kierkegaardi väljendust? Katsetada maksab alati.
Siinkohal ei tarvitse lahtisest uksest sisse murda ja tõestada, kui vajalik on inimesele tema vaimulooming, tema avatus ja inspiratsioon, tema ettekujutusvõime ja fantaasia – elemendid, mis ühel või teisel moel usu juurde kuuluvad. Kogu kultuur enamasti selles seisnebki.
Teaduslik fantastika on olnud teed valgustavaks laternaks paljudele tulevikuavastustele ja -arengutele. Ekstrapolatsiooni – funktsiooni või nähtuse ühe osa abil järelduste tegemist sellest väljapoole jääva kohta – tuntakse nii matemaatikas kui humanitaarteadustes.
Uute loominguliste ideede genereerimise moodsa meetodi – sünektika (synectics) – olulise tööriistana kasutatakse just analoogiat – olgu otsest, individuaalset, sümboolset või fantastilist võrdlust.
Analoogia kasutusviisiks on ka modelleerimine kui asjade, nähtuste, protsesside ja seoste tunnetamise ja vahendamise meetod. Vahel nõuab see isegi mitme üksteisega vastuolus oleva mudeli kasutamist (komplementaarsusprintsiip).
Sarnasus tuntu ja tundmatu vahel on alati olnud teaduslike hüpoteeside üheks allikaks.
Ristiusus sai analogia entis (olemise analoogia) juba varakult skolastilise teoloogia põhiprintsiibiks, näidates võimalust teha järeldusi Jumala olemasolu ja loomuse kohta tema loodud maailma olemusest ning toimimisest lähtudes.

Ilmutus
Jeesuse tähendamissõnad, võrdpildid ja metafoorid pole ju midagi muud kui mudelid asjadest, mida ei saa näha ega katsuda, mis jäävad väljapoole inimvõimeid, kuid pole seejuures irratsionaalsed ega ebareaalsed. Nad on keeleks, mille kaudu Jumal meiega kõneleb. Keeleks, mis teeb võimalikuks ilmutuse.
„Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane …, haputaigna sarnane …, kaupmehe sarnane …, kuninga sarnane …“, räägib Jee­sus Matteuse evangeeliumis. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,“ öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 11:1).
Kuulates misjonäri kirjeldust taevariigist ja kristlikust usust, pakkus keegi Lõunamere saare elanik sõna „usk“ vasteks omas keeles „vaatamine üle silmapiiri“. See väljend oli arusaadav. Nõnda talitades olid Okeaania rahvad seilanud saarelt saarele juba aastatuhandeid.
Ilmutust kui teadmist teispoolsusest või taevastest asjadest ei saada enamasti ilma ettevalmistuseta. Kristuse ilmumise eelduseks oli kogu vanatestamentlik õndsuslugu kui teekond uskmatusest usuni, mõistmatusest mõistmiseni. Kuidas olekski võimalik mõista transtsendentse Jumala olemust ja tahet ilma tema suveräänse eneseavalduseta?
Jah, silmapiir on avaram mäetipul seistes. Sinna ronimine nõuab vaeva. Mooses sai ilmutuse Hoorebi mäel, Jeesus Tabori mäel. Ometi oli Jumal see, kes seal ennast avaldas, kes kõneles. Suhtlus on alati kahepoolne. Kommunikatsioon on ka communio.
Inimese võimuses pole ehitada (Paabeli) torni, et ühepoolselt, omatahtsi ulatuda Jumalani. Sellest saaks vaid ebausk. Küll on Jumal ise laskunud inimeseni, jõudnud tema keelde ja meelde, saanud tema vennaks ja lunastajaks Jeesuses Kristuses, puudutanud teda siinpoolsuses.
Just ilmutuse see aspekt eristab eelmise sajandi suurima teoloogi Karl Barthi meelest kristlikku usku inimlikust religioonist – lootusetust pekslemisest vastu suletud taevaseina. Just see jumalik sekkumine vabastab ja uuendab inimese, kingib talle võimaluse teha usuhüpe, jõuda taevariiki.

Vajadus
Küsimus inimtunnetuse silmapiirist pole pelgalt abstraktne arutlus, vaid puudutab igaühe enesemõistmist ja eluhoiakut. Kokkupuude tundmatuga ei toimu ju üksnes kaugel tippteaduse eesliinil, vaid ka meie sees, sest me ei tunne iseennastki!
„Mis on inimene ja milleks ta kõlbab? Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus?“ küsitakse pühakirjas (Srk 18:8). Laulik Taaveti meelest on inimene imeliselt ja imeliseks loodud (Ps 139).
Me ei näe ka teise inimese sisse. Isegi kõige lähedasem jääb viimselt suletud saladuseks. Ja kes mõistaks lõpuni mind ennastki? See tõsiasi toob kaasa isoleerituse taju, eksistentsiaalse üksinduse, inimeseks olemise valu.
Oma iseloomult on see üksindus transtsendentaal­ne – tulenev kättesaamatust „teistpoolsusest“, mida ometi vajame, et väärtustada oma elu, et kuuluda kokku millegi suuremaga – tervikuga. Sellel suutmatusel võivad teatud olukorras olla tõsised sotsiaalsed tagajärjed.
Artiklis „Totaalne võõrandumine“ (Eesti Päevaleht 23.02.2007) viitas Martin Ehala Maslow’ püramiidile, mille kohaselt pärsib füsioloogiliste vajaduste rahuldamatus inimvaimu, ja küsis, mis on Eestis viga: „… vett jagub, näljahäda ei ole, keegi otseselt elu kallale ei kipu. Vastupidi. Majandus on kõrgseisus, tööpuudus minimaalne. NATO ja Euroopa Liit toetavad riiklikku turvalisust. Riigieelarve on kuhjaga täis ja tulevikuprognoosid head. Mis on meil viga, et kaotame järjest oma inimlikku headust?“
Ta teab ka vastust: „Piisab, kui vaadata püramiidis veidi kõrgemale – Eesti ühiskond on üsna unarusse jätnud inimese vajaduse armastuse ja kuuluvuse järele.“ Ta on kindel, et saaksime suhtumist muuta, ja küsib: „Miks me seda siis ei tee?“ Sellele tal vastust ei ole.
Aastad on läinud, kuid olukord pole paranenud. Hiljuti avaldatud uuring näitab, et „ummikusse jõudnud noori on üha rohkem“, et „depressiivseid ja suitsiidile mõelnud õpilasi on varasemast rohkem“ (Õpetajate Leht 15.11.2019).
Jah, me võime süüdistada kiiret elutempot, orienteeritust ainelistele väärtustele ja individualismist tingitud hoolimatust. Kas pole aga needki tagajärjed? Kas ei peitu põhjused kaugemal, väljaspool sotsiaalmajanduslikku silmapiiri? Kas ei osutu lootus parematele õigusaktidele, psühholoogidele ja nõustajatele nõnda pigem tulekahju kustutamiseks teelusikaga?

Võimalus
Kõneldes vajadusest taasavastada „Euroopa hing“, juhtis Jacques Delors tähelepanu sellele, et ebatäiuslik ja ekslik inimene vajab korrigeerivat transtsendentsust, mida vaid usk saab pakkuda. Kas just sellele ei peaks osutama meie moraalne kompass, nagu oma „Praktilise mõistuse kriitikas“ oli põhjendanud Immanuel Kant, leides, et „lootus õnnele algab ainult usust“.
Jah, me ei tunne tõeliselt iseennast ega teisi ja keegi ei mõista meid lõpuni. Me ei mõista maailma ega isegi Jumalat. Oleme üksi sihitult ulpivas paadis.
Ometi võib usu keel meile ilmutada midagi silmapiiri tagant, midagi, mis meie üksinduse vanglamüüri purustab: Jumal teab ja tunneb meid! Veel enam, ta armastab ja päästab meid! „Me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:8).
Laulik Taaveti jaoks on see teadmine meeltülendav: „Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline.“(Ps 139)
Selliselt kaotab tundmatus oma hirmutava loomuse, osutub hellitavaks ja julgustavaks. Kohates kord kõrges eas memmekest, kes elas üksinda väikeses hütis metsade rüpes ja, lauluraamat põlvedel, ümises kirikuviise, küsisin talt: „Kas sul siin üksinda hirm ei hakka?“ – „Aga miks siis, mu Jeesus on minuga?!“ sain vastuseks.
Oli see unistuste disain või reaalsusetaju, vaimuvili, mida vajame igaüks? Kas ei peaks meie väärtuspüramiidi tipus seisma just usaldus Jumala vastu, usk tema headusesse ja armastusse. Ehk jõuab see siis ka ühiskonda, nagu igatseb Ehala. Ehk jõuab see siis lastenigi.
Laps, kes oskab palvetada, pole kunagi totaalses üksinduses, mittemõistmises ega hüljatuses. „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!“ manitses Jeesus täiskasvanuid (Mk 10:14). Niisiis sõltub see ka vanematest.
Hetkel kütab kirgi lasteaedade uue õppekava koostamine. Kas ei peaks perekonnad siingi oma sõna kaasa ütlema? Kas ei eeldaks armastus laste vastu kasvukeskkonna loomist, kus Jumala armastus aitaks ületada üksindust, resignatsiooni ja elutahte puudumist, kus saaks võidutseda headus?
Palvetagem, et ristiusk, mis on kandnud meid siiani, kujundaks ka meie rahva tulevikku ja elukultuuri, õpetades vaatama mitte ainult üle koduaia, vaid üle ajaliku piiratuse silmapiiri.
Andres Põder,
Eesti Kirikute Nõukogu president

eesti_usk

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)