Esileht » Arvamused » Arvamus »

Üldist hüve otsides

02.08.2017 | | Rubriik: Arvamus

Mitte ainult poliitikud, vaid ka kodanikuaktivistid ja mõnikord vaimulikudki tavatsevad liiga rutakalt rahva nimel sõna võtta. Pole nimelt selge, mida „rahvas“ endast õieti kujutab ja kas üldse keegi on volitatud tema eestkõnelejaks olema.
Tegelikult koosneb ühiskond ju erinevatest gruppidest, kelle huvid sugugi alati ei kattu. Vaesemad elanikkonna kihid sooviksid näiteks riigi sotsiaalkulutuste suurendamist, aga rikkamad ei soovi selle heaks rohkem makse maksta. Noortele ja tervetele inimestele ei lähe eriti korda tervishoiukulutuste suurendamine ning pealinlastele ääremaa elanike mured jne.
Demokraatlikus ühiskonnas peegeldabki parteimaastik sageli ajastu kõige olulisemaid ühiskondlikke lõhesid. Kui vanasti olid valimisotsuste tegemisel esiplaanil näiteks klassivastuolud, siis globaliseerumise mõjul näivad nüüd esile tõusvat põlvkondadevahelised ning suurlinnade ja maapiirkondade elanike lahkhelid. Eesti puhul ei saa mööda muidugi ka etnilisest lõhest.
Ent valimised ei taga siiski kõigi ühiskonnagruppide võrdset esindatust poliitiliste otsuste tegemisel. Ka demokraatlikes riikides kipub ikka peale jääma haritumate ja jõukamate inimeste tahtmine, sest nad suudavad teistest tõhusamalt oma nõudmisi sõnastada ja nende kaitseks koonduda. Seetõttu on üpris tavaline, et kogu rahva huvide pähe esitatakse eliidi omi.
Võib küll juhtuda, et eliit suudab teisi ühiskonnakihte veenda, et tema poliitilised eelistused on ka nende huvides. Populismi esiletõus annab tunnistust, et viimasel ajal pole see paljudes riikides siiski kuigi hästi õnnestunud. Sel puhul on kohatu kurta osa inimeste rumaluse üle, mis ajendavat neid virisema ja „valesti“ hääletama. Pigem tuleks midagi ette võtta, et rahulolematute inimeste heaolu, huvid ja väärikus poliitiliste otsuste tegemisel rohkem arvestamist leiaks.
Et välja selgitada ühiskonna tõelised ühishuvid, oleks vaja konstruktiivset avalikku arutelu, milles saavad vabalt ja hukkamõistu kartmata osaleda kõige erinevamate identiteetide, maailmavaadete ja poliitiliste eelistustega inimesed. On igati loomulik, et ka kristlased sellest aktiivselt osa võtavad, seistes nii oma huvide kui väärtuste eest.
Peale selle on Euroopa suurtel kirikutel aga tavaks olnud sõna võtta ka kogu rahva nimel, apelleerides näiteks oma erilisele rollile identiteedi, moraali ja traditsioonide hoidjana. Kuid sellega kaasnevad oma ohud. Meenutagem, et meiegi ajaloos pole kirik ühiskonna nimel kõneldes sageli usutavalt mõjunud, sest ta seisis pigem baltisaksa ülemkihi, aga ka omaenda institutsiooniliste huvide eest. Seetõttu kannatas ka kiriku tõsiseltvõetavus evangeeliumi kuulutamisel.
Rahva eestkõnelejaks püüdlemise asemel oleks kirikul arukas teha jõupingutusi ühiskondlike vastuolude leevendamiseks ning dialoogi ja konsensuspõhise poliitika propageerimiseks. Sel juhul õnnestuks tal võita lugupidamist eri ühiskonnagruppe esindavate inimeste silmis.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)