Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Üldiselt võib Austraalias elada

05.01.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Meie ajalehes kirjutatakse ikka aeg-ajalt ühest või teisest kirikuõpetajast, tema igapäevatööst, rõõmudest ja muredest. Vähem on juttu olnud neist õpetajatest, kes teenivad leiba eemal kodust, välismaal. Seekord suunasin oma küsimused õige kaugele – maakera teisele küljele. Vastab E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja Allan Taruste.
Kui te 1999. aastal Austraaliasse suundusite, oli plaan jääda sinna kolmeks aastaks. Aeg on edasi läinud, kolmest aastast on saanud viis. Millised on teie pere edasised plaanid?

Tere kõigepealt. Mu esialgne tööleping oli jah kolme aasta peale, aga selle aja jooksul leidis kogudus ja leidsin mina, et võiksin jääda kauemaks. Väga kulukas oleks tuua Eestist uus õpetaja, pealegi peaks ta sisse elama ja kõigega harjuma, nagu mul endal vaja oli.
Praegu on umbes nii, et olen siin seni, kuni mind vajatakse – kui midagi etteaimamatut ei tule. Mis sünnib näiteks kümne aasta pärast, seda ma ei tea. Austraallane ma pole ega saagi selleks. Väliseestlane ka mitte – pigem ajutiselt välismaal elav eestlane. Ajutised asjad on sageli need kõige pikaajalisemad (kui meenutada Eiffeli torni lugu), aga mõtlen ikkagi, et ühel heal päeval naasen Eestisse. Oleme ses suhtes abikaasaga ühel nõul.
Kindlasti on koguduse töö iseloomus eripärasid teenides eestlasi Sidneys, Tartus või Los Angeleses (LA). Kas saaksite midagi nimetada või esile tuua?

Väliseestlased ütlevad, et nendega on see huvitav lugu, et igal maal on nad isemoodi, sarnanedes rahvaga, kelle seas nad elavad – seega erinevad igal juhul kodueestlasist. Lisaks veel vähemmastaapsed erisused nagu see, mida arvavad Sydney elanikud Canberra omadest ja vastupidi.
Kuna olin Tartus ülikooli koguduse õpetaja, siis on siinne olukord väga erinev: ülikooli kogudus oli Eesti kontekstis väga ebatüüpiline koosnedes põhiliselt noortest (kui sain ka Jaani koguduse õpetajaks, siis kogudus küll tasakaalustus mõneti), siinmail on koguduse liikmed aga põhiliselt auväärses eas.
LA ja Sydney pole mu meelest väga erinevad, pigem on asi detailides ja kohalikes oludes, põhilises ollakse sarnased. Ka probleemid on samad: omaaegne Eestist tulnud põlvkond jääb vanemaks, järgmine põlvkond osaleb kirikutöös vähem aktiivselt ja kolmas põlvkond jääb hätta keeleoskusega.
Oleme korraldanud ingliskeelseid jumalateenistusi, aga ses suhtes on meie kogemused sarnased siinsete lätlaste omadega: asi ei tasu end ära. Pealegi soovivad vanemad koguduseliikmed osaleda emakeelseil teenistusil, mis on ka arusaadav. Ristimised, laulatused ja matused toimuvad seevastu sageli pooleks eesti ja inglise keeles või täiesti ingliskeelseina.
Kuidas on teie pere Austraalias kohanenud?

Osa siinseid eestlasi on öelnud, et sellega läheb vähemalt aasta, osa räägib kolmest või viiest aastast. Mõni ütleb aga, et on siinmail elanud üle 50 aasta, aga pole sugugi kohanenud. Kas mina olen kohanenud? Jah ja ei. Loomulikult tahan vahel kõik käest visata ja jooksujalu Eestisse tulla.
Samas on siin palju meeldivaid asju. Igal maal on ju küllalt seda, mis sobib, aga ka seda, mis on täiesti vastukarva. Elame abikaasa Tea ja tütar Catrionaga koguduse majas, mille tagaõues ongi juurdeehitusena meie kirikusaal.
Esimesel aastal oli perel muidugi raske, tütrel polnud sõpru ja kool on ju ingliskeelne. Nüüd on ta sisse elanud, leidnud piisavalt sõpru, laulab siinses noortekooris ja võtab venelannast õpetaja juures viiulitunde.
Tea on enamuse ajast pühendanud õpinguile – alul inglise keelele, nüüd graafilisele disainile ja desktop publishing‘ile (kirjastamisele – M.P.). Ta töötab abitoimetajana kohalikus eesti lehes ning on lehe sisu paranemise pärast palju kiita saanud.
Ise sattusin mõni aeg tagasi Sydney Eesti Seltsi juhatusse ja tulevaste Eesti päevade korraldustoimkonda. Eelmisel aastal õnnestus mul lõpuks saada IT-alane diplom ning töötan nüüd pastoriameti kõrvalt poole kohaga arvutitehnikuna. Ei ole märganud, et need ametid omavahel kuidagi vastuolus oleksid: saan arvutitöö klientidega maailma asjust vestelda ning koguduseliikmete arvutimuresid lahendada.
Millest tunnete Austraalias eestlasi teenides kõige rohkem rõõmu?

Reeglina on inimesed väga toredad – see ongi suurim rõõm. Siinmail osatakse üksteisega meeldivamalt läbi käia: põrnitsetakse vähem, naeratatakse enam. 2002. aastal käisin Eestis kodus ning avastasin, et olin muutunud: varasema põrnitseva käitumismalli asemel kippusin olema mitteformaalne, juttu tegema ja naeratama.
Tulemus oli võrratu: oli siis tegu poemüüja või kontoriametnikuga – kõik avanesid otsekui lilleõied, rääkisid oma asjust ning lõppkokkuvõttes sai igast rutiinsest ja tüütust kohustusest meeldiv inimestevaheline läbikäimine. Järeldus? Inimesed on toredad nii siin kui ka Eestis.
Kui elujõuline on eestlus Austraalias?

Ega ma midagi uut ütle, kui väidan, et väliseestluse kõrgaeg on möödas, erandiks on vahest Rootsi, kuna ta on Eestile nii lähedal. Samas, hoolimata sellest, et tegijate arv on aasta-aastalt vähenenud ja järelejäänute jõuvarud kahanenud, on inimesed tublid ja püüavad anda endast parima.
Üllataval kombel on Eestist tulnuid päris palju. Põhiline häda on selles, kuidas neid üles leida, kuna paljud ei anna endast teada. Siiski on meil tekkinud Eestist tulnute sõpruskond ning kui keegi satub uustulnukale, siis haaratakse ta kohe tutvusringi.
Nooremate eestlaste tegevusest tuleb nimetada rahvatantsu ja lauluansamblit. Koosolemisest on neist saanud oma sõpruskonnad, vahel isegi abiellutakse. Igal aastal käib koos Sõrve-nimeline lastelaager, kuhu oodatakse ka vanemaid. Suuremad üritused toimuvad endiselt kesklinnas asuvas Eesti Majas, kus on ka ajalehe toimetus ning arhiiv. Kui rahvast on vähem, kogunetakse meie kirikusaali, kuna siin on lihtsam autot parkida.
Jumalateenistused on mul igal pühapäeval: kaks korda kuus kirikusaalis ja kaks korda kuus Thirlmere’i eesti külas, mis asub siit 90 km kaugusel ja kus elab koguduse teine pihtkond. Nendel kuudel, kui pühapäevi on viis, käin ka Canberras, kus olen hooldajaõpetaja, ja Wollongongis.
Mis tundub olevat positiivne sealse koguduse elu-olu juures?

Ei saa öelda, et tegu oleks ääretult elujõulise kogudusega: puuduvad mitu töövaldkonda nagu noortetöö, diakoonia vms, puuduvad ka töötegijad. Näiteks on minu töökohustuseks valmistada kirik ette jumalateenistuseks: teen saali tolmuimejaga puhtaks, panen toolid välja, altarikatte ja laulud üles jne. Võtan seda kui võimalust end jumalateenistuseks ette valmistada, otsekui meditatsiooni.
Kirikul on siinses ühiskonnas oma kindel ja respekteeritud koht. Kõik teavad, et kirik on olemas, mind kui õpetajat kutsutakse pidulikele üritusile ning koguduse liikmed ei jäta kunagi vaka alla, kui neile miski meeltmööda on. Paljud võtavad mind küllap oma (lapse)lapsena. Inimestele meeldib kirikus käia ja kiriku kohta peavad oluliseks ka need, kes sageli jumalateenistusile ei satu.
Milliseid uuendusi võtsite Eestist üle sealse koguduse töökorraldusse?

Üldiselt on Välis-Eesti kirik Kodu-Eesti omast traditsioonilisem: kui ülikooli koguduses kandsin albat, siis siin olen tagasi talaari juures. Karta on, et uusimate liturgiliste uuendustega pole ma kursiski, ent näiteks patutunnistusse võtsin sisse sõnad «ja tegematajätmisega» ning Meie Isa palvet laulame alati ja see meeldib kogudusele. Muidu on nagu luterlikus kirikus kombeks: mina olen pastor ja mitte preester ning teenistus on teenistus ja mitte missa.
Kuivõrd olete kursis Eesti eluga?

Üldiselt viskan Netis uudiste pealkirjadele pilgu peale, mis on enam, kui Eestis elades tegin. Vahel vaatan mõnd telesaadet. Poliitikuid ma kahjuks endiselt üksteisest ei erista, kunagi kirjutasin kuskil oma arust, et keegi võiks neile mainida, et näiteks Saksamaal on «kurbade silmadega mersud» taksodeks.
Arvan, et eesti inimesed on võimekad ja toredad, ent olud sunnivad neid pigem oma mustemat kui päikselisemat poolt välja näitama. Loodan väga, et meie rahvaarv ei kahane varakapitalismi võludes-valudes suure katku järgsele tasemele. Tants ausammaste ümber on muidugi masendav, samuti arvan siiralt, et Stockmanni kaubamaja tuleks rahva mõnitamise ja alandamise eest põlema panna – ikka see lugu, et 6000 krooni eest jackfruiti müüakse.
Kuivõrd omaseks on saanud teile Austraalia?

Austraalia on kena maa. Muidugi on suvel kohutavalt palav ja talvel pisut kõle ning ilm armastab äärmusi, nii et metsatulekahjule järgneb uputus, aga üldiselt võib sellel maal elada küll. Väga meeldib üldine sõbralikkus ja lihtsus, ülbitsemist ja poosetamist kohtab põhiliselt vaid murdeealiste hulgas, täiskasvanud inimesed on sellest üle.
Umbes kaks aastat tagasi küsisin endalt mingi mõtte ajel, et kas hakkaksin Sydneyst puudust tundma, kui naaseksin Eestisse. Endalegi ootamatult vastasin, et hakkaksin tõesti.
Kas olete ka mujale maailma rändama pääsenud? Millised on muljed?

Mu esimeseks armastuseks olid Saksamaa ja Austria. Prantsusmaad ma ei sallinud, kuna ei leidnud endas motivatsiooni õppida prantsuse keelt. Monaco on vahva, samuti ðveits. Soome sattusin küllap ühe viimasena eestlasena, Rootsi pinnal olen viibinud vaid lennujaamas. Sama kehtib Islandi ja Malaisia kohta. Enne siiasattumist olin kahel korral Ameerikas.
Nüüd arvan, et läks hästi, et siia sattusin. Põnevaid paiku on loomulikult veel palju, ent ma pole endas lahendust leidnud mõttekäigule, et kui varem läksin välismaale reisima ja pöördusin koju tagasi, siis kui nüüd elangi välismaal – kuhu mul enam minna.

Küsimusi esitas
Meeli Pärtelpoeg

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)