Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Uku Masing 100 – mismoodi ta puudutab?

06.05.2009 | | Rubriik: Teoloogilist

«Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud vaimust.»

Nõnda räägib Jeesus Nikodeemosega. Mõneti teistmoodi ütleb ta sellesama evangeeliumi lõpus apostel Peetrusele: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.» Mida Inimene tahab, mida Masing tahtis, oleksid algatuseks sellised retoorilised küsimused. Kus pingeväljas kogu mäng käib ja kes neile annab vastuse?
Kümme aastat tagasi, kui osalesin Masingu 90. sünniaastapäeva esseekonkursil ning huvitusin Masingu Vana Testamendi (VT) prohvetlusest, oleks motoks sobinud seesama kirjakoht. Aluseks oli tollal Masingu «Kui vanasti räägiti tuulest…», ja teksti avamine läbi VT prohvetluse, läbi jumalameeste, kelle «tööandjaks» on «tuul» või «vaim».
Üsna töö alul mõtisklesin nii: «Mis asi see vanasti on? Umbes sama küsimuse esitab Uku Masing artiklis «Kiriku ülesanne kultuuri mandumisel»: kui kaugele tagasi on ajalugu? Enamalt jaolt ei küsita kuigi kaugele tagasi, ehk võib-olla vanaisani ja nii. Ei ole põhjust. Kui me aga kedagi inimest mõista tahame, Uku Masingut näiteks, siis napib sellisest ajalookäsitlusest, napib pealiskaudsest arusaamast Piiblist, religioonist ajaloost jne.
Inimene on tervik, inimese lugu on tervik. Seepärast ei tohiks me hinnata kedagi inimest mingi nimetaja alla: usuteadlane, luuletaja, mõtleja …, need on vaid terviku osad. Nõndaviisi minnakse vale rada. On küll kerge, eriti pärast surma, kedagi katalogiseerida, ta ei avalda siis enam vastupanu ning saab käänata ja väänata. Seepärast ei peaks küsima, kes Uku Masing oli, vaid – kes me ise oleme ning mis me saada tahame siit elust?» Nii sai tollal arutletud.
Ma ei mäleta, millist Masingu artiklit esimesena lugesin, mäletan, et see oli alles pärast keskkooli; pärast seda kui esimese aastakäigu Akadeemias oli ilmunud Toomas Pauli Masingut tutvustav artikkel. Üsna pea selle järel ilmus Masingu luule plaat «Ja tuulelaeval valgusest on aerud», mis köitis ja mida sai korduvalt kuulatud. Siis tuli mõne aja pärast «Vaatlusi maailmale teoloogi pilgu läbi» ja leeriajal võimalus tutvuda koguduse raamatukogus olnud Masingu käsikirjaliste teostega. Ühtlasi oli see usulise teeraja algus (vähemalt teadlikult), väga uus ja tundmatu, nõnda nagu Masingki, kuid nad sobisid hästi kokku, haarasid kaasa, täiendasid ja juhatasid.
Võib-olla kõlab väga familiaarselt, kuid see oli esimene armastus, väga ehe ja taevassinine. Küllap see tuleb paljudele tuttav ette. Hiljem, usuinstituudi päevil sai paljudesse tekstidesse uuesti süvenetud ja uut avastatud. Eks teda tsiteeritud ülearugi, mõnda pahandas, mõnda mitte, kuid oli selline hüva laine (praegu vist enam mitte nii aktuaalne).
Juhendasin mõne nädala eest kahte gümnasisti, kes kirjutasid Masingu juubeliaasta lühikirjandi konkursile töid «Elusamusest». Töid laekus üldse kokku vähe, üheks põhjuseks ehk ka lokaalne – maakondlik konkurss. Oleks võinud rohkem olla, tõdes ka maavanem ja nentis, et rohkem võiks olla elufilosoofiat, filosoofilist mõtlemist. Nõustun mõttes temaga, selles osas on praegu ehk vähe põuane; mäletan õpilaste nägusid, kui tutvustasin Masingu «Elusamust» ja soovisin, et kogu klass kirjutaks.
Proovisin siit ja sealt, kuid tund lõppes küsimusega: mis asi see «elusamus» siis ikkagi on? Mõtlesin, et võib-olla ei tea ma seda isegi selgelt. Või kui teangi, kas suutsin edasi anda – kuidas sa saad, kui see teema ei jää ainult mõistuse maailma, tasapinnalise geomeetria maailma, mateeria maailma … ja suures osas koosneb sellest kogu haridus. See filosoofia, religioonifilosoofia põud on ehk laiemgi; kui sageli küsime endalt: kes ma olen või miks ma siin olen?
Masing on viidanud sadadele või ehk tuhandetele erinevatele radadele, kusagil luuletuses nõnda: «võibolla just selle lehe tagant algab taeva kitsas rada», pakkudes võimalikku vastust eelnenud küsimusele. Samas mängib ta võimalusega, et väiksed rajad ühinevad suuremaks ja veel suuremaks kokku. Ja mõnikord on rajaga nõnda traagiliselt, et oleme küll käimas seda, kuid sarnaselt sipelgatega ei tea kordagi tõsta pead, kui keegi suurem on me rajast üle astumas.
Või oleme vajunud unne ja unustusse nagu peategelane «Pärlilaulus»; keskendunud ainuüksi «välisele inimesele» ja unarusse jätnud «sisemise», nagu Uku Masing on tõlkinud Meister Eckharti «Õilsat inimest»; kaotanud käest sootuks «Jahve sõna» (dabar Jahve) või «Jahve vaimu» (ruah Jahve) ning ei täitu Moosese unistus ja soov, et «kogu rahvas saaks prohvetiteks».
Need on siin küll väga üksikud killukesed, sellised, mis esmajärjekorras kerkisid, nendest ei saa kuidagi pilti. Igaüks saab siia enda omad ja iseennast juurde panna, siis saab midagi. Ehk üks pikem tsitaat aitab ka, Masingu VT prohvetlusest: «Püüame nüüd defineerida, mis on siis inimese ruah. Kuigi talle väliselt näib lähim meie «hingus», sisult on ta hoopis lähemal sellele, mis kunagi oli meie «meel». Sest meie «meel» muiste tähendas hoopis midagi muud: kõike seda, mis inimesel sees oli. Ruah on see osa inimesest, mida õigupoolest iial veel ei ole. Ta on inimese mõistuse-tunde-tahte kunagi kuju võimalikkus, see osa inimesest, mida inimene näeb eespool, mille nide oma praeguse olemisega teda eriti ei huvitagi. Ruah on inimese tulevane teisik, mis realiseerub ainult ajuti. Ta on inimese võimete, unistuste kogu ja nende alus…»

Tauno Kibur
Juuru koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)