Ükski tegu ei jää tulemuseta
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 20. detsember 2006 Nr 52 /
Simuna koguduses on misjonitöö korraldamine usaldatud Sirje Aavikule.
Üks vähemtuntud ameteid meie kirikus on tõenäoliselt misjonisekretär. Kui kellelegi seda ametinimetust mainid, siis kerkivad silme ette vastandlikud kujutlused poolpaljastest hirmuäratavalt karglevatest pärismaalastest viksilt sirge seljaga kontorilaua taga istuva näitsikuni.
Kumbki kujutlus ei vasta päris tegelikkusele, kuid omajagu mõlemast peaks selles ametikandjas siiski leiduma: mässumeel ja vaoshoitus, seiklushimu ja alahoidlikkus, lillelaps ja analüütik.
Simuna kogudus on sellise isikuomaduste kombinatsiooni üles leidnud ühest inimesest – Sirje Aavikust. Umbes viis aastat tagasi andis Sirje oma nõusoleku asuda misjonisekretärina vahendama Simuna koguduse suhtlemist Misjonikeskuse ning misjonäride Anu ja Juha Väliahoga.
Toona, 52aastasena, oli Sirje äsja taastanud sidemed kirikuga ja astunud aktiivse koguduseelu juurde juhatuse liikmena. Misjonisekretäri tööks vajaliku väljaõppe eest on hoolt kandnud misjonikeskus oma koolitustega. Kogudusena oleme saanud vaid toetada heade sõnade ja palvetega ning oma jah-idega Sirje ideid.
Oluliseks väärtuseks koguduse jaoks on Sirje vahendatud muljed erinevatelt kohtumistelt ja üritustelt, kuhu ta misjonisekretärina on sattunud. Seejuures peab rõhutama tema mõtlemisoskust ja -tahet, mis teeb vestlusest temaga enama lihtsast muljetamisest.
Sirje ei tunne end ei misjonäri ega sekretärina. Hoopis tähtsam on tema jaoks määratleda end õnnelikuna. Misjonisekretäri amet on üks viis teiste jaoks olemas olla ja see, ütleb Sirje, on üks elu olulisi ülesandeid. Selleks ei pea midagi erilist tegema. Lihtsalt ela oma elu nii hästi, kui oskad ning kindlasti leidub keegi, kelle jaoks sinu lihtne olemasolemine on väga-väga tähtis. See teebki õnnelikuks.
Kodunt kaugel viibivad misjonärid, misjonikeskuse töötegijad, teiste koguduste misjonisekretärid, misjonist huvitatud – need on inimesed, kelle jaoks Sirje misjonisekretärina saab olemas olla ja kellele ta seda ametit peab. Taoline vabatahtlik teenimine nagu Sirje seda teeb, ei ole sugugi üksnes andmine. See on ilmselgelt kasvamine jagamise läbi – ise andes, antakse sulle ja ükski tegu ei jää tulemuseta.
