Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Üksinduse vaevad ja rõõmud

08.02.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Enamasti inimene kardab üksi olla. Sest siis peab ta vaatama iseendasse. Aga tihti vaatab vastu tühjus. Inimene tahab ennast unustada. Enda unustamiseks sukeldub ta lõbudesse, töösse, seksi, poliitikasse, infosse, mida jagab meedia, arvutimängudesse, internetti.
Bussis sõites me ei vaata enam kaassõitjaid või mööduvat linna või loodust, vaid süveneme nutimaailma või paneme klapid pähe ja kuulame musa.
Üksinduse hirm on paljudel suur, eriti vanadel. Ja tihti lahendatakse üksinduse ahastus enesetapu abil. Nii ongi eneseabi raamatud popid, me oleme endaga hädas.
Oleme hädas endaga, suhetes teistega, vanad ei mõista noori, noored ei hooli vanadest ning naise ja mehe suhe põhineb enamasti seksil, mitte armastusel. Kas on teed välja üksinduseängistusest?
Tegelikult pole võimalik põgeneda iseenda eest. Ükskõik kuhu me ka ei läheks, ikka veame ennast endaga kaasa. Tegelikult on üheks väljapääsuks tõesti enda unustamine.
Tuleks tegeleda sellega, mis tõeliselt huvitab, mitte puurida iseenda kallal. Aga kui palju on neid, kes saavad tegeleda sellega, mis neid sügavalt huvitab?
Tihti peab tegema tööd, mis ei paku huvi, ainult raha pärast rabama, et ära elada. Ja nii sageli oodatakse pensionipõlve, et siis teha, mida süda lustib. Aga kui palju on neid pensionäre, kes on tõeliselt rõõmsad?
Vanadus, haigused ründavad eakaid. Ja kui jäädakse üksi, siis ainult vähesed suudavad üksindust taluda ja nautida. Miks? Sest äkki olla ilma rutiinse tööta on tihti ehmatav, ollakse segaduses, sest ei osata vabade päevadega midagi peale hakata.
Inimese hädatarvilikke vajadusi on vähe: söök, jook, peavari, uni, noorelt kiusab ka seksihimu. Kui need vajadused on täidetud, siis mis teha muu ajaga?
Söömine, joomine, seks ei võta palju aega, kuid ühiskond on nii seatud, et peab teenima välja söögi, joogi ja peavarju. Me oleme kõhu orjad. Seepärast on tavainimese jaoks kummalised mungad-nunnad ja erakud.
Võib-olla alateadlikult kadestatakse neid. Sest munkadel-nunnadel-erakutel pole tavainimese probleeme: seks on välistatud, sest elatakse tsölibaadis, varandus on ühine, eraomandust pole, söök ja jook ainult ihu ülalhoidmiseks ja peavari ei maksa midagi.
Aga vahe tavainimese ja kloostrielaniku vahel on suur: üks elab Jumalata maailmas, teine teenib Jumalat. Ja erak on lahus kõigist ja kõigest. Ta on valinud üksinduse.
On erakuid, kes lapsepõlvest saati üksikud, eriti üksikemade ja üksikisade lapsed. Nad on enamasti pelglikud, neil on raskusi teiste inimestega suhtlemisel, lõpuks lepivad nad oma üksindusega, tundes vahel ahastust.
On erakuid – misantroope –, kes põlgavad inimesi, kuigi tihti on nad võtnud koera, kassi või kanaarilinnu või hoopis raamatud seltsiks.
On aga ka religioosseid erakuid, kes elavad vaimse täiustumise eesmärgiga, on andunud kas Jumalale, Jeesusele, Buddhale, Taole või Brahmanile … Nad pole tegelikult kunagi üksi, sest neil on vaimne kaaslane ja sageli on nende jaoks ka surnud elavad.
Tegelikult on ideaalseks eluasemeks erakutele meie maailmas korterelamu korter. Erak vajab vähe elamispinda, 1–2toaline korter on talle küllaldane kong.
Kui on töö, mis annab kasina toidu ning üüri tasumiseks raha ning see töö ei võta palju aega, siis võib erak tunda ennast erakordselt hästi oma korterkongis. Niisamuti erakpensionärid.
Jah, just pensionäridele-erakutele on korterelamud ideaalseks paigaks oma elu elamiseks. Kui erakule on veel Taevas lahti ning surnud kaaslasteks, siis mida enamat tahta!
Kui on ka vaimsed huvid, siis keegi ei saa keelata teha seda, mida tahad. Ja ei ole kedagi ütlemas, mida pead tegema.
Täielik sõltumatus ühiskonnast on eraku rõõm. Ta tänab igapäevase toidu eest ja peavarju eest ning on õnnelik oma üksinduses. Ja vaimud on rahul temaga, sest ta ei häiri kedagi.
Tal pole kahju lahkuda siit maailmast, sest ta ei jäta siia ühtegi jälge, tal ei ole sidemeid selle maailmaga, ta on rahus nii elus kui ka surmas.
Jaan Tooming

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)