Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Üksindus

24.09.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kirjanik, tõlkija, piltnik ja setu pärimuse talletaja Ilmar Vananurm sai võrulastelt Bernard Kangro kirjandusauhinna. Foto: erakogu

Võtsin mesitarult katuse ja kangutasin valla mesilaste elamu laelauad. Jälle tegin seda suure hilinemisega! Mitte ei jõua enam midagi õigeks ajaks. Kas kavandatud töid kuhjus liialt või mis – ei tea.
Muidugi oli juba ammu vaja pika talve üle elanud mesitarud puhastada või koguni tõsta pered ümber teise, puhastatud tarru. Mõtlesin, et saan mõne tunniga hakkama. Aga hommik käändus lõunaks, siis päälelõunaks. Võtad mesitarult katuse, harutad katuse tuginööri lahti, tõstad maha, süütad gaasileeklambi, kuumutad ja kraabid seda tühja taru. Siis tõstad mesilastega asustatud taru oma kohast pisut ettepoole, lennuavaga hoopis vastupidisesse suunda, tolle kohale paned tühja. Nüüd on lennuavad vastastikku. Nüüd hakkad kärjeraame «puhtasse majja» ümber tõstma. Aga nii, et mesilasema kaduma ei läheks. Kui ema on uues tarus, tulevad kõik teisedki talle järele.
Paistis, et eelmise suve lõpulgi olin lohakas või kiirustav või hooletu – taru tühjas ääres polnud eralduslauda pandud ja tühimikku olid mesilased vabalt oma kärje kudunud. Mett poolenisti täis. Lõikasin selle välja ja panin kaussi. Seekord mesimummid kurjaks ei läinud.
Mesilasema puges kusagile peitu ja kobar liikus taru nurki pidi. Ah neid pisikesi, kavaldavad veel! Võtsin peoga ja ammutasin neid uude kohta. Ükski ei tahtnud nõelata.
Meekärje tüki mulluse meega võtsin linnakorterisse ning avastasin alles seal kärjetüki all isamesilase. «Söö mett, mesilaseisa, homme viin su tagasi tuttavasse tarru,» ütlesin. Hommikul oli mesilane surnud. Ümberringi oli mett mitmeks nädalaks, tuba soe – tema aga heitis hinge.
Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki inimeste keskele tagasi pöörduda? Täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi ega lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. See vast ongi kõige lõpp.
Keegi kusagil tahab lasta end külmutada, et saja aasta pärast ta üles sulatataks, tervisehädad kõrvaldataks. Ei tea, milleks, kui su ümber pole ühtegi omast, ühtegi sinust hoolivat, tuttavat ja armsat hinge?

Ilmar Vananurm

 

Võru maavalitsuse Bernard Kangro kirjandusauhinna komisjon otsustas tänavuse preemia määrata Ilmar Vananurmele luulekogu «Vii üle vii» eest (vt ka lk 8).
See on esimene setukeelne armastusluule kogumik, mis paelub lugejat tundeehtsuse ja lüürikaga. Värske luulekogu on ilmunud Setumaa kultuuriprogrammi toel ja välja antud autori enda kirjastuses Hilanamoro.
Sel suvel nägi ilmavalgust Ilmar Vananurme teinegi raamat – omapärane fotojutustus ajaloolise Petserimaa elust ja inimestest «Sain haarata hetki». Selle kandi saatuselood on Vananurme loomingus erilisel kohal. Ilmar Vananurm elab sünnipaigas Meremäe vallas Hilana külas.
Võru maavalitsuse kirjandusauhinda antakse välja 1990. aastast.

Üks kommentaar artiklile “Üksindus”

  1. Julius Kört ütleb:

    Õnnitlen setukeelse luulekogu autorit.See on lausa vaimustavSeda eeskuju peaksidsetud järgima.

    Üksinduse kohta niipalju : lugesin suvel ühte reisikirjeldust Vaikse Ookeani saartele ja eriti jäi mulle meelde rännumehe kohtumine inimesega, kes täiesti üksi üksikul saarel elas ning oli väga õnnelik.Elu lõpu lootis teostada nii : istuda paati ning laste lainetel kanda end igavikku.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)