Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Üksindus, äng ja suitsiidsed mõtted

21.10.2020 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
Hingehoiutelefoni koordinaator Siimon Haamer Tartus oma kabine­tis Pastoraadis. Kätlin Liimets.

Üle kolme kuu töös ol­nud üleriigilisele hinge­hoiu­tele­fo­nile 116123 helistatakse kõige enam üksinduse ja ärevuse tõttu. Telefoni hõivatus ületab esialgseid ootusi.

17. juunil alustanud üleriigilise hingehoiutelefoni üheks tõuke­jõuks oli, et hädaabikeskus hak­kas koroonakriisi ajal saama kõnesid inimestelt, kes tahtsid lihtsalt rääkida oma muredest ehk puudus sekkumist nõudev probleem.

Sotsiaalministeeriumi poolt kriisiabi korras aas­ta lõpuni rahastatud pro­­jek­­ti koordineerib sotsiaal­mi­­­nis­teeriumi haiglate ja hoo­lekandeasutuste kap­la­naat ja teostab MTÜ Tartu Teo­loogia Akadeemia ees­ot­­sas koordinaator Siimon Haa­meriga, kes oli valmis Ees­ti Kirikuga jagama, kuidas hin­gehoiutelefonil läinud on. Hin­gehoiu- ja abitelefoni kohta saab lähemat infot: https://hingehoid.ee/.

Hingehoiutelefon on uus või­malus abivajajatele. Kui­das esimesed kuud läinud on?

Siimon Haamer: Telefoni va­jadust hindame hõivatuse, mit­te kõnede arvu järgi. Praegu on hõivatuse protsent 35. Kesk­mine kõneaeg on 25–30 minutit. Püüame hoida kõ­ne­ajad kuni 45minutilised, et teistel oleks ka võimalus abi saada, ent oluline on, et inimene saaks mure ära rää­ki­da.

Eelarves oli ette nähtud kõnekeskuse operaatorteenuse kuluks 2000 €, kuid tegelik ku­lu oli möödunud kuul üle 5000 €. See näitab hingehoiutelefoni oodatust suuremat hõivet. Maksimaalne hõivatus võiks ol­la ehk 50%. Kui üle selle läheks, siis praeguse töökorraldusega seda ei tee, siis jääb inimesi väheks: viiel täistöökohal töö­tab osakoormusega üksteist hin­gehoidjat, kellele kehtib kõr­ghariduse ja hingehoidja väl­jaõppe nõue. Töö on emot­sionaalselt pingeline, va­he­tused 12tunnised. Kõige vähem helistatakse öösel kl 2.00–7.00. Vahetust, kus poleks ühtegi kõnet, pole olnud. Venekeelset teenust on vajanud 5% helis­ta­nutest, inglise keeles on soo­vitud abi alla 1%.

Milliste probleemidega he­listatakse? 

Igavusest ei helistata. Prob­lee­mid on tõsised. Kõige suu­re­maks teemaks on üksindus ja ärevus (umbes 40%), siis tulevad suitsiidsed mõtted (10%) ja äng, eluperspektiivi puudumine (5%). Religioosseid teemasid on statistika järgi 4%.

Kõige enam (27%) helistab vanusegrupp 50–59, seejärel (20%) 60–69aastased ja 70+ (10%). Nooremad helistavad vähe: 17–18aastaseid on 5%,vanuses18–29 5%; 30–39 8%, 40–49 9%. 10% on neid, kel­le puhul hingehoidja ei osa­nud vanust hinnata. Mehi he­listab veidi enam, 51%. Alla 17aastased on helistanud neljal korral.

Kuidas seda infot tean? Iga kõne järel märgib hingehoidja statistika tarvis üles helistaja hinnangulise vanuse, inimese soo ja üldiselt kõne teema. Neid andmeid helistajalt otse ei küsita.

Miks valitakse hinge­hoiu­te­le­fon?

Anonüümsus on oluline. On neid, kes pole julgenud mingit teemat oma lähedaste ja spetsialistidega arutada. Selge on ka see, et psühhoteraapia on kallis. Haigekassa rahastuse saamiseks peab minema arsti juurde ja mõnikord ei soovita seda teha, sest kardetakse, et inimene tembeldatakse n-ö hulluks.

Kas on olnud sekkumist nõudvaid olukordi?

Paar päeva tagasi oli juhus, kus inimene istus aknalaual ja oli enesetappu tegemas. See kõne suunati meile ja hin­gehoidja rääkis temaga. Kaks tundi kestis kriis, inimene läks lõpuks ära magama. On tõesti neid, kes enne enesetappu viimase õlekõrrena helistavad, et mis teil veel ütelda on … Seni on need lahenenud. Samas me ei tea, mis edasi saab, puudub igasugune võimalus tagasisidet saada. Oleme hingehoidjatele kokku pannud ka info erine­vatest abivõimalustest, kuhu vajadusel helistaja suuname.

Kuidas hoiate oma inimesi, hingehoidjate hingi?

Meil on regulaarsed super­visioonid: igal hinge­hoid­jal on võimalik vähemalt kaks korda kuus saada nõustamist ja tuge. See on võimalus ja tungiv soovitus. Enamik kasutab se­da. Hästi mõjub kindlasti ka see, kui inimesed tänavad. Omal algatusel on helistajad andnud positiivset tagasisidet 66% juhtudel.

Telefoni rahastamine lõpeb aasta lõpus. Kuidas edasi?

Tänane seis on, et 2021. a riigieelarve projektis on hin­ge­­hoiutelefoni rahastamine sees. Kõige olulisem on, et hingehoiutööd on hakatud riiklikul tasandil aktsepteerima ja hingehoiuteenus on pan­dud esmakordselt sot­siaal­ministeeriumi vaimse tervise rohelisse raamatusse.

Võib rahul olla, pikaajaline töö hingehoiu valdkonnas on ha­kanud lõpuks vilja kand­ma. Selge on see, et hin­ge­hoiu­telefoni nii kiire ra­ken­damine oli võimalik vaid tä­nu tööle, mida oleme juba aasta­kümneid teinud ehk ole­mas olid väljaõppinud hin­gehoidjad. Tagala oli tu­gev. Uued võimalused on and­nud hingehoiutööle uue hin­ga­mi­se.

Kätlin Liimets

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)