Üksildase ristisõdalase fenomen

19.12.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Viru-Jaagupi kirik on paik, kus minu jaoks saavad kokku aegade algused ja lõpud. Siin laulatati mu vanemad, siin ristiti mind, siit kanti mu isa kalmuaeda. See kirik on minu jaoks otsekui sünnipaiga jäävuse sümbol.

Palju vett on vahepeal ajamerre voolanud, kui taas kord siia pühakotta satun. Jumalateenistust viib läbi preester Tarmo Linnas (45), noor mees, kes on legendaarne oma suutlikkuse, imeliste annete, ääretu aususe ja hingestatuse tõttu. «Ma tunnen end ajuti ühena ristisõdalastest, kes läksid vabastama püha maad moslemite võimu alt,» kirjeldab Tarmo Linnas piltlikult võitlust oma maailma, oma sügavate veendumuste eest.
Ausus ja avatus on tema jaoks kõikidest voorustest ülimad. «Ometi on aususe defitsiit kirikussegi jõudnud.» Tarmo Linnas tsiteerib ühe piiritaguse kodaniku sõnu: «Eestlased tahavad rohkem saada kui anda.» Paljud inimesed võtavad kirikutki nagu teenuste pakkujat ja hingekarjast nagu klienditeenindajat.

Hoolimatus ja tarbimine põletavad läbi

«Üha vähem soovitakse ennast panustada. Kui varem said esmavajalikud tööd tehtud vabatahtlike abil, siis nüüd on see harv juhus, kui keegi märkab ja käed külge paneb. Inimesed on seisukohal, et kui teevad annetuse, siis on neil õigus seda ka tarbida. Kurb, et tarbimiskultus murrab end ka kirikusse sisse.» Inimeste hoolimatuses, mugavuses ja ületarbimises näeb Tarmo põhilist maailma läbipõlemise ohtu.
Hingega ja ennast säästmata tööd tehes jõuavad läbipõlemisriskini ka maailma asukad. Eriti need, kellel tundlik natuur ning kes saavad sageli ja kergesti haiget. «Ma olen püüdnud endale kasvatada paksu nahka, ent sellest pole midagi head sündinud,» nendib Tarmo muigamisi. «Tegelikult peaks nahk olema paras, et elusüstal sellest läbi läheks ja tundlikud veenid üles leiaks.»
Et ülearune tundlikkus ei suuda kasvatada enda ette kaitsetõkkeid, näitab asjaolu, et Tarmo Linnasele tehti eelmisel aastal pärast rasket infarkti südameoperatsioon. «Olin pool aastat tööst eemal, selle ajaga kahanes mu kogudus, kus hingede arv küündis üle kahesaja, 180-le.» Ja valupunktid, millega Tarmo juba peaaegu kuus aastat silmitsi seisnud, näitavad kahanemise asemel hoopis kasvumärke.

Üksildase amet

«Kogudus koosneb ju neistsamadest inimestest, kes on osakesed meie ühiskonnast. Ühiskond aga on, nagu ta on. Kõik probleemid, väärtushinnangud ja hoiakud tulevad inimestega kirikusse kaasa. Mõne inimese puhul ei saa sootuks aru, mis teda kirikuga seob.» Tarmo arvab, et kuigi peaks, pole võimalik ega saa kõiki lõpuni mõista. Tolerantne peab tema sõnutsi olema südamega tajutava piirini, mille ületamise järel tekib oht põrgata vastu ärakasutamist ja muid madalaid tundeid.
Samuti teab Tarmo oma kogemustele tuginedes, et kui hingekarjane haiget saab, pole lihtne leida päästvat õlekõrt või toetavat küünarnukki. «Üks kolleeg ütles mulle kunagi, et kirikuõpetaja amet on üksildase amet. Nüüd tean, et see on tõsi. Iga vaimulik tahab olla omaette ja sõltumatu, tugev ja vankumatu. Kolleegidele kurta ja pihtida – see ei toimi. Üleüldse lävitakse omavahel vähe, asutakse üksteisest kaugel ja kõigil on kiire.» Tarmo on seisukohal, et tore on omada mõnd head ja ustavat sõpra, keda paluda aeg-ajalt kuulaja rolli.
Aga… ristimine ja laulatamine on hellad ja hardad tegevused, matuste puhul seevastu koguneb talituse läbiviijasse nii hulgaliselt leina ja kurbust, et seda pole võimalik endasse jätta. «No kust leida inimest, kes viitsiks mu matusemuljeid kuulata? Jääb üle üksnes avatud kanal Jumalaga. Ta on ju öelnud, et tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete …»

Pere toetus on tähtis

Suurt tuge pakub Tarmo Linnasele ka pere. «Maakoguduses tegutseb hingekarjane ühemehearmeena. Kui pere ei aitaks, oleks väga raske.» Tarmo abikaasa Raine, kes on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi ning õpetab Lasila koolis lastele eesti keelt ja kirjandust, on võtnud oma ülesandeks ka kiriku pühapäevakooli juhtimise. «Vabatahtlikke kaastöölisi on praegu raske leida. Rainega on meil tandem.» Vanemate rõõmsas üksmeeles tunneb end hästi ka peretütar, seitsmene Terese-Johanna. Samuti võivad toimeka isa üle uhkust tunda Tarmo kolm last tema eelmistest suhetest.
Preestriks pühitsemiseni tuli Tarmo Linnasel kirikus mitmeid ameteid pidada. Ta alustas Tartu Maarja koguduse kirikuvanemana, oli juhatuse esimees, praostkonna sekretär, Eesti Kiriku ajakirjanik, seejärel jutlustaja ja diakon. «Usu-seemne külvas minusse ema,» vaatab Tarmo Linnas hellalt minevikku. Et seeme langes viljakandvasse pinnasesse, sellest annab tunnistust noorepoolse kirikuõpetaja pühendumus ja veendumus, et tema jaoks pole ülimat tõde jumalikust tõest.
«Tegelikult on ka Eestis probleeme kristliku fundamentalismiga. Pühakirjateksti suhtutakse vahel liiga sõnasõnaliselt. Näiteks mitmete iidsete nõuete ja eeskirjade tähendus oli omas ajas teine, neid ei saa automaatselt üle kanda tänasesse päeva.»

Muusikapisikust nakatunud

Tundub pisut hämmastav, et Vana Testamendi teadlane teenib leiba ka muusikuna. Mängib koos Rakvere teatri rahvaga bändis ja tegeleb lavastuste muusikalise kujundamisega. Teeb seda hästi ja väljapeetult, sest kui saal «Oscari ja Roosamamma» etenduste ajal hämaruses kõlavate helide keskel ikka ja üha hingetuks tardub, kõnelevad need hetked meisterlikkuse nautimisest.
«Ma mäletan müstilisi momente Dajan Ahmetiga, väga hea koostöö oli mul ka Mati Undiga, kui tegime koos «Suvekooli»,» meenutab Tarmo võimekaid manalamehi. «Hetkel tegelen laste jõulunäidendiga.» Musikaalne preester osaleb ka St. Jacobi Trios, kes esitab Martin Lutheri koraalide instrumentaalseadeid, seda pisut folk-jazzilikus võtmes. «See tegevus on mulle väga südamelähedane, oleme esinenud mitmes Eesti kirikus.»
Tarmo on toonud pühakoja seinte vahele ka lavastuse «Harala elulood». Samuti kõiksugu kontserte. «See on pisut tänamatu asi, sest artistid kipuvad su taskust viimse kui sendi välja rehitsema. Ühelt poolt toovad kontserdid kiriku esile, näitavad seda aktiivselt, kutsuvad rahvast kokku, aga püsivat tulemust ei sünni. Seetõttu hoian artistide kutsumise osas hetkel madalat profiili.»

Romantiline täiskuu annab jõudu

Tarmo kõrgeimat profiili näitab tema heebrea keele oskus. «Õpetan seda surnud keelt Tartu Teoloogia Akadeemias varsti juba kümme aastat. See on mu elu huvitav, müstiline tahk. Nagu ka Piibli tõlkimine algkeelest.» Tarmo Linnas leiab, et teoloogilise haridusega kaasneb võimalus olla eluks hästi ette valmistatud ja omada laia silmaringi. «See pole pelgalt Piibli päheõppimine, nagu paljud kiriku- ja usukauged inimesed näikse arvavat, vaid hoopis väga laialdane humanitaarharidus.»
Sellest vähem tähtis pole südameharidus, mis samuti ühel hingekarjasel puududa ei või. «Kirikuõpetaja ei tohi olla kõrk.» Pisut uhkust peaks temas olema, ent mitte eneseuhkust. Ka küllaga hingesoojust ja tundlikku meelt, mis lubab tavalisuseski romantika ära tunda. «Täiskuu näiteks on romantiline, see annab mulle jõudu. Universum on ju Jumala looming ning ma usun, et taevakehadki mõjutavad inimesi.»
Kui Jätan Tarmo Linnasega hüvasti, meenub ühtäkki Aleksandra Brušteini raamat, kus koolitüdruk valis preestri jumaldamise objektiks. Mina pole koolitüdruk, ent üht äsja kohatud preestrit õppisin jumaldama minagi. Tema siira soojuse ja liigutava inimlikkuse tõttu.

Urve Tinnuri 

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)