Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Üks või mitu – Eesti luterlik kirik kodumaal ja väljaspool Eestit

13.09.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Rootsi praostkonna sinod Eskilstunas 1.–2. aprillil 2017. Esiplaanil praost Ingo Tiit Jaago. 2 x tiit Pädam

Eesti ajaloos on läbi põimunud väga erinevad jõujooned. Palju sellist, mis meile tänapäeval tundub iseenesestmõistetav, ei ole seda alati olnud.

Ja kui püüame hakata asju ning olukordi sõnastama või organisatsioonide struktuure korrastama, siis kerkivad paratamatult esile küsimused: miks nii, mille alusel me otsustame, kes on õiguslikult pädev otsustama, kas otsuste puhul on ka õiguslik järjepidevus ning ajakohane mõistlikkus tagatud? Küllap selliseid küsimusi on veelgi, eriti kui asjasse puutub mõni Eesti organisatsioon, mis on pikkade traditsioonide ning kindlate sisemiste reeglite järgi tegutsenud nii kodu- kui välismaal.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on tegutsenud Eesti territooriumil erinevate nimede all pikka aega, katnud ühtlase koguduste võrguna kogu maa ja teeninud rahvast nende talentidega, mis talle on antud. Suur murrang EELK tegevuses toimus Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis. Sõda laastas nii kirikuid kui inimesi. Paljud pidid jätma oma kodud, põgenema välismaale ning kui loodetud tagasipöördumine viibis, siis asutati uuele kodumaale nii kodud kui ka kogudused.
Aastakümneid, kogu Nõukogude okupatsiooni vältel tegutses Eestis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), milles oli 167 kogudust ja kirikuvalitsus e konsistoorium asukohaga Tallinnas, ning väljaspool Eestit Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) oma kirikuvalitsuse e konsistooriumiga, mis asus aastakümneid Stockholmis, kuid õpetaja Udo Petersoo valimisega E.E.L.K. peapiiskopiks 1990. aastal viidi konsistoorium üle Torontosse ning on seal tegutsenud praeguseni. Eksiilkirikus on läbi aegade olnud pea 70 kogudust, millest praeguseks on alles vähem kui pooled.
Kui Eesti okupatsioon lõppes, algasid ka kirikutevahelised läbirääkimised nii ühiste tõekspidamiste kujundamiseks kui ka kirikute taasühinemiseks. Mõlemas kirikus kasutati ühist jumalateenistuste raamatut, nn agendat, ja üheskoos töötati välja ning võeti kasutusel ka ühine „Kiriku laulu- ja palveraamat“.

Kahe Eesti luterliku kiriku ühinemise katsed ja teostumine
Hoolimata sellest, et suhted mõlema kiriku juhtkonna, kirikuvalitsuste ja kirikuliikmete vahel on alati olnud head, ei laabunud kirikute liitumine kergelt. Liitumise eelduseks oli, et mõlema kiriku seadusandlikud kogud – kirikukogud – kiidavad ühinemise heaks. Kodu-Eesti kiriku puhul ei olnud see problemaatiline, kuid väljaspool Eestit tegutsenud E.E.L.K., nn punktidega E.E.L.K. puhul oli sellele pikalt vastuseisjaid ning ühinemine kiideti napilt heaks kolmandal katsel – ajal, mil E.E.L.K. peapiiskopiks oli dr Andres Taul Kanadast.
Ka seda hääletamistulemust ei tunnistanud mitmed kogudused Põhja-Ameerikas ja soovisid jääda ühinevatest kirikutest väljapoole. Peapiiskop A. Taul allkirjastas sellest hoolimata koos kodumaa kirikupea Andres Põderiga 13. novembril 2010. a Tallinnas ning 28. novembril 2010. a Torontos EELK ja E.E.L.K. nähtavat ühtsust kinnitava lepingu, mille olid eelnevalt heaks kiitnud mõlema kiriku seadusandlikud institutsioonid. Välis-Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik muutus selle kokkuleppe järgi kodumaa kiriku Välis-Eesti piiskopkonnaks ning peapiiskop Andres Taul loobus peapiiskopi ametist, jätkates aga EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskopina.
Väljaspool Eestit tegutsevad luterlikud kogudused said kõik võimaluse kuuluda sellesse piiskopkonda, kuid mitmed kogudused otsustasid sellest loobuda. Pärast ühinemislepingu sõlmimist kuuluvad Välis-Eesti piiskopkonda Põhja-Ameerika, Inglismaa, Saksamaa, Rootsi ja Austraalia praostkond. Helsingis, Peterburis, Kaug-Idas, Siberis, Moskvas, Riias ja Vilniuses loodud ja tegutsevad EELK kogudused on kogu aeg kuulunud Kodu-Eesti kiriku peapiiskopkonna kanoonilisse alluvusse.
Seega jõudis aastakümneid pärast Kodu-Eesti luterliku kiriku lõhenemist lõpule kahe Eesti luterliku kiriku liitumine.

Diasporaapiirkond
Mitmed Välis-Eesti kirikusse kuulunud kogudused Põhja-Ameerikas ei soovinud kodumaa EELKga liituda. Selleks, et korrastada EELKsse kuuluvate koguduste struktuuri ja juhtimist ning eristada neid EELKga mitteliitunud kogudustest, võttis Kodu-Eesti kirikukogu 2016. aasta kevadistungil 28. aprillil vastu kirikuseadustiku täiendamise seaduse, millega loodi kirikuõiguslikult EELK diasporaa.
See struktuur hõlmab üle maailma tegutsevaid ja EELK kanoonilises alluvuses olevaid luterlikke kogudusi. Diasporaakoguduste tööd määrati kureerima piiskop Tiit Salumäe Eestist. Iga EELK diasporaapiirkonnaga liituva kogudusega sõlmitakse erileping, mis sätestab koguduse teenimise, juhtimise ning selle õigused ja kohustused.

Välis-Eesti piiskopkonnast diasporaapiirkonnaks
EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul Torontos taotles 1. aprillist 2017 emerituuri jäämist. Oma ametlikus taotluses peapiiskop Viilmale 10. märtsist 2017 kirjutas ta: „Eelmisel suvel täitus mul 80 eluaastat ja uskusin endas olevat jõudu ja tervist EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskopi ametis jätkamiseks. Viimaste kuude jooksul on minu jõud nõrgenenud ja vanus teeb oma töö. Seepärast soovin pikast ja õnnistusrikkast kirikutööst eestlaste vaimulikul teenimisel jääda väljateenitud puhkusele ning annan EELK Välis-Eesti piiskopkonna juhtimise ja Toronto konsistooriumi presidendi ülesanded üle EELK peapiiskopile Urmas Viil­male.“
3. aprillil 2017 toimus Torontos Välis-Eesti konsistooriumi erakorraline istung, kus osales ka peapiiskop Urmas Viilma Tallinnast, kes tänas teenekat väliseesti vaimulikku Andres Tauli pikaajalise ustava teenistuse eest eestlaste vaimulikul teenimisel ning andis talle üle EELK elutööpreemia. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma võttis samas üle EELK Välis-Eesti piiskopkonna juhtimise.
Samal konsistooriumi koosolekul otsustati ka Välis-Eesti piiskopkonna tuleviku seisukohalt olulised edasised teetähised. Esiteks, et senine Toronto konsistooriumi koosseis jätkab ametis kuni 17. juulini 2017, mil nende mandaatperiood kirikuseaduse järgi lõpeb.
Teiseks otsustati, et EELK 100. aastapäeva kirikukongressi eel Tartus 26.–27. mail 2017 toimub Haapsalus 23.–24. maini Välis-Eesti piiskopkonna kirikukogu istung. Kuna piiskopkonda on alles jäänud ainult üks, Põhja-Ameerika praostkond, siis kirikukogul käsitletakse ainult ühte päevakorrapunkti – EELK Välis-Eesti piiskopkonna tegevuse lõpetamine ja Põhja-Ameerika praostkonna reorganiseerimine EELK diasporaapraostkonnaks.
Ja kolmandaks, üleminekuprotsessiks kavandatakse ajavahemikku 17. juulist kuni 31. detsembrini 2017.
24. mail 2017 toimunud Välis-Eesti piiskopkonna kirikukogul hääletas piiskopkonna lõpetamise ning EELK diasporaapraostkonna poolt 21-st hääleõiguslikust kirikukogu liikmest 16. Viis saadikut hääletamisel ei osalenud. Vastuhääli ei olnud. Kuna kirikuseaduse järgi oli otsuse jõustumiseks vaja 2/3 häälte toetust, siis konsistooriumi ettepanek võeti vastu ning jõustus kirikukogu otsuse väljakuulutamisega.

EELK Rootsi praostkonna staatus
Suurem osa Rootsis tegutsenud või tegutsevatest eestikeelsetest luterlikest kogudustest on otsustanud, et soovivad olla Kodu-Eesti kirikupraostkond ja seetõttu on ka taotlenud alates 2007. aastast ühinemist EELKga. See on olnud pikk ja kurnav protsess.
Käesoleva aasta 25. aprillil Kuressaares kogunenud kirikukogu otsustas võtta diasporaakogudustena vastu Rootsis tegutsevad Eskilstuna, Göteborgi ja Lääne-Rootsi, Lõuna-Rootsi, Norrköpingi, Stockholmi ning Uppsala koguduse ja moodustas nendest EELK Rootsi diasporaapraostkonna. Rootsi praostkond ja kogudused saavutasid oma aastaid kestnud eesmärgi olla Tallinnas tegutseva kirikuvalitsuse alluvuses.

Kes sees-, kes väljaspool
Ma ei hakka arvustama Välis-Eesti koguduste otsuseid kodumaa luterliku kirikuga mitte liituda. See on olnud eestlastest luterlaste eelistus ja vaba valik ning küllap on EELK uksed neile endiselt valla. Kindlasti on hea, et Kanadas ja USAs tegutsevale EELK piiskopkonnale, kuhu kuulub praegu 11 kogudust, millest vaid kahes toimuvad jumalateenistused igal pühapäeval, kolmes kord kuni kaks kuus, ülejäänutes mõned korrad aastas, ei hakatud valima uut piiskoppi ja konsistooriumi. Eriti veel oludes, kus kirikuliste arv kahaneb ja järelkasvuks saab kutsuda vaid Eestis hariduse saanud vaimulikke.
Väga selgelt on nende koguduste õpetajate väljaütlemistes näha, et nad eklesioloogiliselt eelistavad sõltumatute koguduste liitu kogudusteks jagunevale kirikule. Üks kirikute liitumise vastu häälekalt sõna võtnud kirikuõpetaja on Thomas Vaga Ameerika Ühendriikidest, kes nimetas end Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopi kohustetäitjaks (kt) (Vaba Eesti Sõna, 14. jaan 2014) ning kelle tema kogudused 30. mail 2015 valisid E.E.L.K. piiskopiks. Ta registreeris Ameerika Ühendriikides Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Eesti sinodi (Evangelical Lutheran Church Eesti Synod) ja pakkus kõigile kogudustele, kes ei soovi liituda EELKga ega selle Välis-Eesti piiskopkonnaga, ühineda selle sinodiga.
Thomas Vaga kirjutab oma kiriku kodulehel: „Saatke teade Välis-Eesti Konsistooriumile, milles ütlete, et teie kogudus ei ühine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnaga ega allu peapiiskopile Tallinnas. Nii on teinud juba vähemalt seitse kogudust: Toronto Vana Andrese, Los Angelese, New Yorgi Pauluse, Buffalo Pauluse, Lakewoodi Pühavaimu ja Bergen County kogudused ning Vancouveri Peetri. Ühinemise vastu on ka Chicago Esimene, Seabrooki, Baltimore’i Markuse ja Washingtoni Markuse kogudused – kokku 11 kogudust.”
Thomas Vaga kirjeldab oma kirikunägemust, nn vabasinodit tutvustades: „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kui vaba ja ennastvalitseva kiriku lõpetamisega mitte nõustunud eesti kogudused ei ole läinud kaasa sellise otsusega ja on moodustanud iseseisva Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu (EELKL).“
Ta kirjeldab selgelt ka enda loodud liidu eklesioloogilist profiili: „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liit on vabasinodi või iseseisvate koguduste vabatahtlik kogu, kes on omavahel ja administratiivselt võrd-õiguslikud eesti evangeeliumi luteriusu kogudused. Oleme institutsionaalselt vabad, mis tähendab ilma hierarhilise kirikuvalitsuse vormita.“ (http://www.eelk-kirik.com/Tutvustus.htm)
Milline on koguduste liidu saatus edaspidi, et ole siinkirjutajal vaja analüüsida. Hea, et eestlastest luterlased saavad teenitud ja kuuluda neile sobivasse koguduste liitu. Hiljuti kinnitas peapiiskop Urmas Viilma Tallinnas, et kõikide eestlastest luterlaste vahel kehtib jätkuvalt ka armulaua­osadus.
Samas ei saa end EELKst eraldanud kogudused loota, et Kodu-Eesti ELK aitaks neile koolitada vaimulikke ja töötegijaid. EELK saab ametisse seada ainult enda kirikukorraldust ja usutunnistust tunnistavaid vaimulikke. Kuid küllap on hea, et sellise vabakirikliku koguduste liidu eklesioloogial rajaneva kirikunägemusega kogudused ei liitunud EELK kui kirikuga.

Kokkuvõtteks
Eestikeelne luterlus oma väiksuses ei vaja eri riikides omaette kirikuid. Seetõttu on ühelt poolt hea, et eesti luterlased on koondumas ühte kirikusse ning lõpetamas seega Nõukogude okupatsiooni põhjustatud ajaloolist eraldatust. Samas näitab kiriklike arusaamade paljusus, et ka eestlastest luterlaste ühtsuseni on veel pikk tee. Igal juhul on aga üks valuline ja samas õpetlik ajajärk Eesti kirikuloos jõudnud lõpule.
Tiit Pädam
Ilmunud Rootsis Eesti Päevalehes nr 26 (28.06.2017).

Pildigalerii:

Rootsi praostkonna 57. sinod 11.–12. aprillil 2015 Lundis. Esiplaanil diasporaapiiskop Tiit Salumäe abikaasa Lia Salumäega.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)