Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Üks valgusest rikas peidupaik

11.12.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Apostel Paulus kirjutab oma kirjas efeslastele, et laulmine, olgu tegu psalmide, hümnide või vaimulike lauludega, on alternatiiv veinist saadavale joovastusele, liiderlikkusele, arutusele ja rumalusele. Apostel Paulus soovitab musitseerimist, et edendada seda, mis on puhtam ja kõige parem elus. Olgu muusika kui valgusest rikas pelgupaik, millesse põgeneda kurja ja pimedusega kaetud maailma eest.
Üks hiljutine kontsert avaldas mulle oma sügavuselt ja helide rikkuselt erilist mõju. Muusika pole niivõrd alternatiiv pahedele, kuivõrd tihti saatjaks neile ning nende tagajärgedele.
Lõppeva aasta 5. detsembril esitasid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor ning Tallinna kammerorkester Tallinna Metodisti Kirikus muude palade seas Benjamin Britteni «Hümni Neitsile» Benjamin Theophilus Martin Kirki juhatusel ja Riho Esko Maimetsa «Ave Maria» Tõnu Kaljuste juhatusel.
Kontsert oli pühendatud 21. novembril toimunud Riia Maxima kaupluse katusevaringu ohvrite mälestusele. Riho Maimetsa «Ave Maria» tuli sellel kontserdil Eestis esiettekandele. Tegemist on sügava tunnetuse ja lihtsa helikeelega teosega, mis hõljub läbi õhu, justkui saates palvesõnu taeva poole.
«Hümni Neitsile» kirjutas Benjamin Britten, kui ta oli 16aastane ja seda lauldi ka tema matusel. Sellelgi teosel on oma kõla ja kaja, mis meenutas mulle, et piiblilugu Iisaki ohverdamisest on tihedalt seotud Benjamin Britteni helitööga.
Iisak, Britteni loodud palas ning muusikakeeles kirjeldatuna, on ootamas Jumala vaheleastumist, kuid Jumal viibib. Ta justkui ei tulekski ning muusika pikendab ootust ja agooniat. Kui muusika on keel, siis on sellel oma teoloogia ehk lugu Jumalast, mis kirjeldab tema olemust ja kohalolekut, aga ka eemalviibimist. Seal, kus Aabraham on haaranud noa, et Iisak tappa, on Jumal vait ja kostab vaid vali tuul.
Heliloojad ja muusikud teavad, et elu on täis kapriise. Muusika tegemine oskuslikult ja professionaalselt tähendab riskimist, mitte ainult oma tervise ja kindlusega, vaid ka nendega, kes on kõige etteaimamatumad, see tähendab kuulajaskonnaga. Ohud ja riskid ei kummita mitte üksnes organiste, orkestrante, koorilauljaid ja dirigente, kes kirikus või lavalaudadel oratooriumi või ooperit esitamas, vaid ka rahvakunstnikke, olgu nad mängimas džässi klaveril või kaastegevad punkbändis.
Muusika saab kanda sõnumit, mille laad ning keel kuuluvad Jumala loo juurde. Kirikus ei pea muusika kirjeldama elu kui korrapärases rütmis toimuvat tegevust, vaid ka seda, et elus on hetki, mil paistab, et Jumal vaikib ning inimesed seisavad seetõttu ebakindlal alusel. Teisalt kõlab hõiskamine ja rõõm ning kiitus, mis toovad inimsüdame ning mõtted Jumalale ja tema Pojale lähemale, kindlale alusele ja kaljule.
Kirik on paik, kus kõlab lugu elust ja Jumalast. Muusika kui selle loo saatja võib kajama jääda väljendusena elu haprusest: murest ja leinast, kahetsusest ja andestusest või vihast ja armastusest. Kirikus kõlav muusika võib olla selline, mille kaudu saab tunnetada, et rituaalse puhtuse otsing võib viia tupikusse. Muusika võib olla ka vahend, mis toob õnnistust ja lootust lähemale: surmast tõuseb elu, pimedusest paistab valgus ja vaikusest kostab hääl. Advendiajal lauldakse «Oo, tule, tule, Immaanuel», jõuluajal «Au olgu Jumalale kõrges». Epifaanial lauldakse «Miks tulid targad hommikust nii kauget, pikka teed?»
Tõnu Kaljuste kavandas 5. detsembri kontserdi nii, et see algas ja lõppes Jean Sibeliuse lauluga Sakari Topeliuse sõnadele «Ei au, ei hiilgust otsi ma». Igale aastaajale, peatusele eluteel, otsingule, ootusele ning lootusele on oma saatemuusika, mis aitab väljendada inimeste olukorda ja Jumala lähedalolekut või viibimist nii rõõmus kui leinas, ajalikus või igavikus.

Piir,Gustav

 

 

 

 
Gustav Piir,
assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)