Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Üks väga julge pagulane

22.06.2016 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 12:1–4
Jumala sõna kuulamine on oluline. Meie päikesealuses maailmas on paraku tähtis ka see, kuidas teised inimesed tajuvad seda, kui keegi kuulab Jumala sõna. Teisiti öeldes on oluline, millist tunnistust annab Jumala sõna kuulaja teistele inimestele nii selle sõna kui omaenda usu ja usalduse kohta.
Aabram saab Jumala käest teada, et tal tuleb oma kodumaalt lapsepõlvekodust ja omaste keskelt ära minna ühele hoopis teisele maale, mille nime ja asukohtagi ta veel ei tea. Jumala kutse koorib Aabrami kiht-kihilt paljaks kogu tema senisest elust. Kui Bruce John Malina Jee­suse kaasaegsete Vahemeremaade inimeste kohta ütleb, et nende peamine enesemääratlemine toimub mitte läbi indiviidi kui sellise, vaid läbi duaadi – inimese suhtes ja ühenduses vähemalt veel ühe teise inimesega, eriti aga perekonnaga –, siis võib rahumeeli oletada, et sama kehtib ka paar aastatuhandet varem elanud Aabrami kohta. Aabram muidugi ei ole päris üksi, temaga liituvad suurperena Saarai, Lott koos oma perega ning «Haaranis hangitud hingelised».
Kuid ikkagi – minna vanuigi rändama ei tea kuhu nõuab lisaks uudishimule, usukuulekusele ja parajale annusele füüsilisele võhmale ka määratut julgust lasta lahti turvalisest enesemääratlemise võrgust ja sammuda võõrale maale. Taoline käitumine tundub olevat väga ohtlik. Ometi on Jumala tahtele allumine Aabrami jaoks loomulik ja iseenesestmõistetav. Palju ohtlikum oleks Jumala tahtmist mitte teha. Vana Testament on täis lugusid sellest, mis juhtub inimestega, kes Jumala tahte kõrvale jätavad.
Aabrami tegu on loomulik ja Jumala tõotused ei ole temale tasuks sõnakuulelikkuse eest. Tõotuse aluseks on Jumala valik. Aabram polnud kuidagi parem või vagam mees kui mõni teine. Lihtsalt Jumal kutsub ja Aabram vastab, kuid see, mis tema jaoks on loomulik, pole seda sugugi meie jaoks. Aabram oli vana mees, lapsi tal polnud. Elas ta ikkagi ühes Mesopotaamia tähtsatest kultuuri- ja poliitilistest keskustest … ning läks Jumala kutsel mingile täiesti tundmatule ja tähtsusetule maale. Meil aeg-ajalt ikka ilmub lehes kuulutusi, et vanur on kodust teadmata suunas lahkunud. Tavaliselt siis otsitakse ta ühiselt üles ning toimetatakse turvaliselt koju tagasi. Kui vanainimene siis veel peaks seletama, et Jumal ise käskis tal kaugele maale minna ja lubas talle veel palju lapsi, hoitakse tal kindlasti edaspidi silm hoolega peal.
Aabramit tema kodukohas hulluks ilmselt ei arvatud. Küllap polnud ka põhjust, sest, nagu öeldud, Jumala sõna kuulamisest ohtlikum olnuks seda mitte teha. Aabrami tegu näis õige ta kaaskondsetele ja me teame, et Jumala õnnistused Aabramile said teoks. Ta sai Saaraiga endale poja Iisaki, ta sai suureks rahvaks, Iisraeli rahva esiisaks ja lõpuks põlvneb Aabramist ka Jeesus. Küllap siis tuleb ükskord ka see aeg, mil kõik suguvõsad tõesti siin maa peal end Aabrahami nimel õnnistavad.
Aabrami suure seikluse alguses on pagulaseks saamine. Huvitav, mis liiki pagulane ta oli? Usupagulane? Aga mis siis, kui praegu keegi Ismael või Liu või Ngawasami saab ilmutuse Issandalt, mille kohaselt tema peab rändama Eestisse, et siin saada suureks rahvaks? No ei usu ma, et see meile meeldiks. Vahet pole, et Issand ise käsib. Tänapäeva Eestis ja palju kordi enam toonases Vahemere maailmas nõuaks selline otsus ikka suurt julgust ja Jumala usaldamist.
Räägitakse, et kord kukkunud üks mees kaljult alla, kuid saanud veel viimasel hetkel väikesest oksast kinni. Maa ja taeva vahel kõlkudes hüüab ta viimases hädas appi Jumalat. Too aga ei vasta. Mees kisendab: «Kui sa olemas oled, päästa mind ja ma luban sind uskuda ja sinust teistelegi rääkida!»
Vaikus. Korraga kostab võimas hääl: «Seda te kõik lubate, kui hädas olete.»
Mees kohe seletama: «Ei, ei. Mina küll pole selline nagu nood teised. Ma olen juba peaaegu hakanud uskuma, sa ju näed, ma olen su häält kuulnud ja puha. Kõik, mida sul veel vaja teha, on mind ära päästa ja siis ma hakkan sind üle kogu maailma kuulutama.»
«Hea küll,» vastab hääl, «ma päästan su. Lase sellest oksast lahti.» – «Oksast lahti lasta! Mis sa arvad, et ma olen hull või!»
Mõnikord pöördume ise Jumala poole. Teinekord jälle leiab tema meid. Jumala kutse enamasti – või õigupoolest alati – meile hüvesid, võimu ja kindlustunnet siin ilmas ei luba. Jumala kutse on väljakutse – kutse välja tundmatusse. Kui suudamegi Jumala häält kuulda, tundub kutsele järgnemine enamasti hullumeelsuse või vähemalt rumalusena. Aabram sellele hullumeelsele kutsele vastas ja nüüd teame, mis temast sai – õnnistus kõigile temataolistele, kes Jumala kutsele järgneda julgevad ka siis, kui see tundub tobe ja ohtlik selle maailma mõistlike silmis.
Aamen.

Kährik, Allan

 

 

 

 

Allan Kährik,
vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)