Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uks taevasse

21.12.2018 | | Rubriik: Jutlus

Vaata, ma seisan ukse juures ja koputan: kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis tulen ma tema juurde sisse ja einestan temaga ja tema minuga. Võitjale ma annan istuda koos endaga minu troonile, nagu ka mina olen võitnud ja istunud oma isaga tema troonile. Kellel on kõrv, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!
Ilm 3:20–22

Johannese Ilmutusraamat, kust pärineb tänase jutluse aluseks antud piiblitekst, on täis võimsaid sümboleid ja pilte, mille abil raamatu autor, keegi Johannese-nimeline visionäär, püüab kirjeldada asju, mis jäävad väljaspoole inimese loomuliku tunnetuse piire. Ta kõneleb meile Jumalast, kes troonib nähtava maailma taga, taevasest maailmast, mis on meie pilgule varjatud, hingedest, kes on lahkunud ajast igavikku. Ilmutusraamat kõneleb meile ka kaugest tulevikust, mida samuti varjab meie eest otsekui eesriie. Selleks eesriideks on aeg ja ruum. Et me saaksime aga sellistest asjadest üldse rääkida, peab nägija kasutama pildikeelt, mida ta ka meisterlikult teeb. Üks mõjuvamaid pilte Ilmutusraamatus on kahtlemata uks, millest kõneleb tänane kirjakoht.
Nagu enamik sümboleid, on ka usk mitmemõtteline sümbol. Uks lahutab meid millestki, aga samas ka ühendab millegagi, teeb meile võimalikuks sisenemise ühest ruumist teise. Ilmutusraamatus esineb uks sümbolina korduvalt. Näiteks räägitakse siin uksest taevas, mis avaneb. See on ilmutuse sümbol. Ilmutus on otsekui uks, mille kaudu me lahkume oma aegruumist ja siseneme ühte olemise teise mõõtmesse, kus on Jumal. Õigeusu kiriku jumalateenistuses, kus on oluline roll sümbolitel, varjab altarit ikoonidega kaetud sein ehk ikonostaas, milles on uksed. Kui ikonostaasi peauksed ehk kuninglikud uksed avatakse, sümboliseerib see ilmutuse hetke – hetke, mil ajatu siseneb aega. Jõulusündmus, mida me advendiajal ootame, mille meenutamiseks me valmistume, räägib meile just taolisest ilmutusest – igavene Jumal sünnib Jeesuses inimeseks, kes ütleb, et tema on uks ja tee, mis viib Isa juurde.
Meie tänane kirjasõna räägib meile aga suletud uksest ja selle taga olevast ruumist, milles on inimesed. See on otsekui inimeksistentsi võrdpilt. Me oleme need, kes on suletud maisusesse ja ajalikkusesse ning lahutatud Jumalast otsekui uksega. Ent see olukord muutub, kui Jumal, kes seisab selle ukse taga, annab endast märku – koputab uksele. Olukord muutub, kui me avame Talle ukse. Ta tuleb sisse ja siis sünnib see, mille kohta ütleb Jumal nägija suu kaudu:
„Ma einestan temaga ja tema minuga. Võitjale ma annan istuda koos endaga minu troonile, nagu ka mina olen võitnud ja istunud oma isaga tema troonile.“
Koos söömine ja koos troonil istumine on pildid, mis viitavad lähedasele osadusele Jumala ja inimese vahel (sest just seda tähistas koos söömine idamaades) ning osasaamisele Jumala valitsusest ja väest, mida sümboliseerib troonil istumine. Teiste sõnadega – Ilmutusraamat kirjeldab meile nende piltide kaudu uut olemist, mis on meie kristlaseks olemise siht ja eesmärk – miski, mida me pole veel saavutanud, kuid mille poole me oleme teel, mida me igatseme ja mille märke me võime hetkiti näha juba selles maailmas – alati, kui kogeme tõelist headust, armastust ja rõõmu. Ja eriliselt igatseme me selle järele siis, kui ootame jõule, mis kõnelevad meile uue olemise tulekust ja selle sisenemisest meie vanasse, kurbusest ja kannatustest varjutatud olemisse.
Nägija ütleb, et uus olemine on tõeline ja Jumal võib süüa meiega koos ja anda meile osa oma kirkusest ja väest, ent see on võimalik vaid ühel tingimusel – inimene, kes Jumala kutset kuuleb, peab selle Jumala kutsena ära tundma ja oma ukse avama. Just seetõttu on paljudes piiblikäsikirjades see, mida meie tõlge annab edasi kindla kõneviisina, öeldud tingivas kõneviisis: „Kui keegi kuuleb ja avab ukse, siis ma tulen …“
Andku Jumal ise, et me hetke, mil Ta meid kõnetab, ära tunneksime, Tema kutsele vastaksime ja oma ukse Talle avaksime – et Tema ja koos Temaga Tema valgus ja rõõm võiksid tulla meie juurde, meie sisse ja muuta meid uueks. Aamen.

Lahe_Jaan_ek copy

 

 

 

 

Jaan Lahe,
Mustamäe koguduse abiõpetaja

Jutlus Jaan Lahe raamatust „Uks teise maailma“, 2018.

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)