Esileht » Arvamused » Kolumn »

Uks, mille kaudu pole võimalik põgeneda

15.04.2009 | | Rubriik: Kolumn

Akadeemik Tarmo Soomere imestab (Tarkade Klubi 4/2009): «Ükskõik millise muu mõtteviisi üle saab inimestega vestlust arendada, aga kui jutt läheb kristliku religiooniga seotud teemadele, on mingi sein vastas. Inimestes tekib reaktsioon, mida ma võrdleksin surmahirmuga.»
Või on see hoopis ülestõusmishirm?
Heaoluühiskonnas ei kardeta mitte surma, vaid vanadust ja valu, mis on tegususe ja edukuse vastandid. Või siis pelutab igapäevaselt televiisorist nähtud suremine, mis on ebaväärikas. Mitte üksi kaugete «tsiviliseerimata» maade sõdades, looduskatastroofides või näljahädas, vaid ka «tsiviliseeritud» maailmas, laenuks saadud haiglapesus keset tundetuid masinaid. Suremist jälestatakse, sest see ei ole seksikas ega esteetiline. Kui muidu aitab kosmeetika või dieet, siis siin mitte. Aga suremise jälestamine pole veel hirm surma ees.
Markuse evangeeliumi 16. peatükis kõneldakse, kuidas naised võtavad kaasa kosmeetikatarbed ja lähevad nädala esimese päeva varahommikul Jeesuse surnukeha korrastama. Nad leiavad hauakambrist tuntud laiba asemel tundmatu ja elusa nooruki, kes teatab: «Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin.» Nood aga ei rõõmusta, vaid põgenevad. Mitte surma eest. Hoopis ülestõusmine tekitab neis paanilist hirmu. (Selles seoses saab üsna omapärase varjundi tuntud ütlus, et karta tuleb elavaid, mitte surnuid.)
Surnud ei kohusta elavaid iseenesest millekski peale leina ja mälestamise. Ka Jeesuse surm ei kohustanud Tema järgijaid veel eriti millekski, küll aga Tema ülestõusmine ja elu. Kas siit ei tule otsida põhjust ka tänase «esimese» maailma varjamatuks vastumeelsuseks ristiusu suhtes? Ollakse valmis tunnistama Jeesust suureks (ja surnud) moraaliõpetajaks, revolutsionääriks, humanistiks, isegi filosoofiks, aga mitte Ülestõusnuks. Selle ees tuntakse paanilist hirmu.
Nagu ikka, on kõik kinni mõtlemises. Ilmselt on vale öelda, et tänapäeva inimene ei otsi ega vaja lunastust, ta mõistab seda teisiti ja mõtleb sellest teisiti, seepärast kohutab nii see, mida Piiblist loetakse, kui see, mida kirikus kuuldakse. Kuhu see mõtlemine kord viib, on raske öelda, veel raskem on selle vastu võidelda. Kui ei taheta laskuda moraliseerimisse, saab igasuguse mõtlemise ettenägematute tagajärgede eest üksnes kaude hoiatada ja manitseda. Nagu näiteks Milorad Pavić oma kuulsas romaanis «Kasaari sõnastik»:
«Igaüks meist viib oma mõtte enda ees jalutama nagu ahvi nööri otsas. Kui sa loed, on sul tegemist kahe niisuguse ahviga: üks on sinu oma ja teine kuulub kellelegi teisele. Või halvemal juhul on tegemist ühe ahvi ja ühe hüääniga. Eks vaata siis, millega sa neid toidad. Sest hüään ei söö sedasama, mida sööb ahv.»
Ülestõusmine paneb maailma põhimõttelise kahtluse alla ning nõuab otsustamist. Kõik meie poolt omaks võetud reeglid, mille vankumatuse varjus me hingame, on ühekorraga tühistatud. Pole ühtegi kindlat punkti, mille külge võiksime klammerduda. Tänane lääne inimene on end selles maailmas sisse seadnud arvestusega, et kord tuleb surra ja siis on lõpp. Ta ei tarvitse sellele iga päev mõelda, aga elab nõnda. Pidades silmas surma, mis on lõplik, toob unustuse ja unustusega lepituse.
On lohutav teada, et kord lõpeb kõik, miski ei jää püsima, ei meile tehtud heateod, mille eest me pole suutnud vääriliselt tänada, ega meie põhjustatud kuri, mida me pole suutnud heastada. Kõik unustatakse ja nõnda saabub leppimine. Sellest lohutusest tahab Jeesus meid oma ülestõusmisega ilma jätta. Seda kardetakse. Ülestõusmist, mitte surma.
Selle hoiaku illustratsiooniks sobib mu meelest päris hästi üks Carlos Vitale kirjanduslik miniatuur pealkirjaga «Äraneetud uks» (Akadeemia 3/2009):
«Kui ma väike olin, levis meie linnajaos kuuldus, et keegi naabrimees oli üle elanud laevahuku, triivides nädal aega ühel uksel. Ma ei tea, kes ta oli ja kas see seiklus tõeluses üldse aset leidis, aga ma mõtlen alatihti mehest kord sinisel, kord mustal merel, klammerdumas ukse külge, mille kaudu pole võimalik põgeneda.»
Surm on sageli see uks, mille külge klammerdutakse. Aga on ka teine uks. Ja selle taga mitte põgenemistee. Lihtsalt tee, tõde ning elu. Ülestõusnu.


Urmas Petti

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)