Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Üks mees – palju ameteid

29.06.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Paljudele tuttav, paljudele tundmatu Juhani Püttsepp hakkab kohe silma oma rahulikkusega. Näilise rahu varjus on peidus rahutu otsija hing, kes leiab järjest uusi teetähiseid ega peatu, sest uus terendab juba kaugustes.

Paljudele tuttav, paljudele tundmatu Juhani Püttsepp hakkab kohe silma oma rahulikkusega. Näilise rahu varjus on peidus rahutu otsija hing, kes leiab järjest uusi teetähiseid ega peatu, sest uus terendab juba kaugustes.

Esimene mälestus Juhanil on oma lapsepõlve suvekodust Peedumäel. Ta mäletab rongisõitu koos vanematega, Peedu jõe kohinat, valgust ja värve, lõhnu ja tuult, mis saatsid teda poisikesena teel sinna.
Praegu, mil ta autoga suvekoju sõidab, saadavad teda ikka umbes samamoodi tunded kui lapsena. Peedul on tal oma rituaal: alati, kui seal käib, puudutab kergelt pihlakat, mille kunagi sinna istutas. Ja alati vaatab ta üle, kus midagi kasvab või mis kusagil õitseb.
Juhani Püttsepp näeb loodust tema varjundites omamoodi. Tema on veendunud, et erinevaid aastaaegu on looduses mitte neli, nagu arvatakse, vaid märksa rohkem. Kevadel on näiteks nurmenukkude aeg, võilillede aeg, sirelite aeg, kasemahla jooksmise aeg… Ta on kirjutanud sellest ka raamatu «Nelikümmend üheksa aastaaega », milles ta oma aastaaegade pilti lugejale kirjeldab.
Koolitee
Kooliteed alustas Juhani Püttsepp Tartu 1. Keskkoolis, mis oli kunagi ja on nüüd jälle Hugo Treffneri Gümnaasium. Selles koolis oli käinud ka tema isa Enn Jaagup. Teatepulk anti edasi isalt pojale.
Juhani läks kooli teadmisega, et see on ajast aega olnud poiste kool. Tema klassis oli poisse enam kui tüdrukuid. Juhani oli asjade sellise käiguga väga rahul. Poistega koos võeti ette kooliväliseid üritusi. Tagantjärele imestab mees praegu mõnegi ettevõtmise üle, mis poisina tundus igati õige ja ohutu. Näiteks minekut keelatud maale – Jaani kiriku torni mööda ebakindlaid tellinguid, et imetleda kaunist vaadet.
Tõsisemaks huviks oli poisteringil antikomsomoli liikumine, mille varjus toimusid näiteks Jüri Kuke mälestusvõistlused jalgpallis. Meenutusi sellest ajast on veelgi.
Koolipõlvest rääkides meenutab Juhani Püttsepp oma kirjandusõpetajat Helju Palgit, kes tema kirjandushuvi soosis ja õhutas poissi oma mõtteid kirja panema ja neid ette lugema.

Vanaisa eeskujul
Kõiki meid mõjutavad lapsepõlves täiskasvanud. Juhani Püttsepp usub, et tema üheks tugevaks mõjutajaks oli vanaisa Juhan, kunstnik, maalija ja kunstiõpetaja. Temalt sai Juhani tähelepanu ja turvatunnet, vaimsete väärtuste tähtsustamisele orienteeritud ellusuhtumist. Vanaisa oli ausameelne ja lihtne mees, kelle läheduses tundis laps end turvaliselt.
Kõrgkooli astudes tahtis Juhani kirjandusõpetaja mõjutusel valida alguses kirjandusliku eriala. Et aga tema ja ta kaaslased olid kooliajal silma paistnud oma mässumeelsuse ja poliitilise vastalisusega, soovitasid õpetajad valida bioloogia. Et Juhanile meeldis üksinda looduses uidata, siis mõte meeldis talle ja nii alustaski ta õpinguid selles vallas. 1982. aastal alustatud ülikool sai lõpule 1989. aastal. Õpingute vahele mahtus sõjaväeteenistus.

Bioloogia, teater ja kirjutamine
Esimene töökoht oli Zooloogia- ja Botaanika Instituut, kus ta tegeles taimede ökoloogilise mõõtmisega. Tööle lisaks oli Juhani aktiivne korporatsioonis Ugala, käis palju kalal ja matkamas. Kahe aasta pärast kutsuti ta tööle Tartu Ülikooli.
1993. aastal keerati uus lehekülg Juhani Püttsepa elus. Teda kutsuti pooleks aastaks asendama Tartu Lasteteatri direktorit. Poolest aastast sai neli aastat. Juhani ametinimetuseks oli direktor-kunstiline juht. Töö tõi kaasa võimaluse kirjutada mõni artikkel ajalehele Postimees.
Kui ühel hetkel tuli tunne, et peab kuhugi mujale tööle minema, tundus igati loogiline, et uueks töökohaks saab just Postimees. Töö käigus omandas ta ajakirjanduse põhitõed, nägi uudistetoimetuse valguse- ja varjukülgi.
Mees ise arvab, et see oli raske, aga väga huvitav eluperiood. Rõõmu valmistas esimene saadud preemia huntide loo eest, kui ta oli Postimehes töötanud vähem kui aasta. Oma sealset kirjutamisetööd iseloomustab mees nagu kummipaadiga sõitmist kärestikusel jõel. Leping nägi ette, et kirjutada tuleb 20 lugu kuus, see nõudis tugevat pingutust ja vaeva.

Ameteid on õige mitu
Postimehes töötas Juhani neli aastat. Siis sündis temas soov «rahulikumasse vette» triivida ja uueks tööandjaks sai ajaleht Eesti Ekspress, kus lugusid sai kirjutada palju rahulikumas tempos.
Praegu töötab Juhani Püttsepp Eesti Põllumajandusülikoolis, kus vastutab kaks korda kuus ilmuva lehe väljaandmise eest, ka tuleb seal pisut õpilaste teadusliku ühingu koolmeistri ametit harrastada. Viimane ei ole talle mitte võõras, sest erinevatel aegadel elus on tal olnud võimalus ka lapsi õpetada.
Suur töö ja hobi üheskoos on Juhani Püttsepal vedada Alam-Pedja looduskaitsealal. Seal kirjutab Juhani üles põliselanike (kalurid, metsavahid, mesinikud, metsavahid) elulugusid. Teda huvitab, mismoodi elavad sealsed inimesed keset ürgset loodust.
Jõudumööda on ta neid lugusid kirjutanud juba 4 aastat. Kui kaua veel ja kui suureks juttude kogu kasvada võib, seda ta praegu öelda ei oska. Tema arvates on see nagu elutöö moodi. Aga rajad ja teed Alam-Pedjal on armsad, sissetallatud ja töö pakub mehele väga huvi.
Üks Juhani töö, mille vilju on saanud nautida paljud televaatajad üle Eesti, on saade «Piiri pääl». Meie nimikangelane on selle saate toimetaja. Aasta jooksul on Eesti Televisiooni eetris olnud 5 osa, tulemas on veel üks dokumentaalfilm. Tema roll saates oli küsitleda inimesi ja kirjutada tekste lõuna-eesti keeles.
Vajadusel tallab Juhani Rannu Püha Martini koguduses orelilõõtsa. Rannu kogudusse kuulub ta üheksakümnendate algusest alates. Lõõtsatallamise tööd ei tule teha mitte igal pühapäeval, vaid ainult siis, kui leiab aset mõni suurem teenistus ja laulavad näiteks koorid.

Tähtis on eelhäälestus
Kirjanikuks Juhani ennast ei pea. Tal on küll ilmunud lastele mõni jutukogumik, ent ta arvab, et need on rohkem vihu moodi raamatud ja sündinud pigem sisemisest sunnist, mitte soovist kellegi tarvis midagi kirjutada.
Oma lugudes on Juhani jaoks väga oluline kaal sõnal. Suurt tähelepanu pöörab ta enesehäälestusele. Rituaali juurde kuulub muusika ja küünlaleek. Vahel kulub häälestusele pool päeva või päev. Vahel ei jõuagi ta kirjutamiseni, sest muud huvitavat tuleb vahele. Ent kiirustada nii tähtsas asjas, nagu seda on sõnade kirjapanemine, Juhani ei taha. Tema veendumuste kohaselt lasub kirjutajal tohutu vastutus kirjapandud sõnade eest ja seda ei tohi teha kiirustades või ükskõik kuidas.
Küsisin, mida peab Juhani Püttsepp tähtsaks oma elus. Hetke mõelnud, sain vastuseks lihtsad ja sügavad laused: on tähtis suuta olla vastuvõtlik ja tunda õigel ajal õigeid asju. Tähtis on teadmine, et suudad ennast teostada. Ja Juhani Püttsepp suudab seda, päris kindlasti kohe.

Meeli Pärtelpoeg

 Juhanil on 4 last: Tõnn (18), Uku (17), Pääsu 12 ja Johannes Madis (8). Tema naine Katrin on ametilt ja kutsumuselt kunstnik.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)