Üks küsimus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 22. jaanuar 2020 Nr 3 /
Eile, 21. jaanuaril algas ja täna kestab Nelijärve puhkekeskuses EELK vaimulike konverents. Eesti Kirik uuris vaimulikelt (telefoniintervjuu tehti esmaspäeval, 20. jaanuaril), kas ja milliste ootustega kavatsevad nad tänavu misjoniga seotud teemadele keskenduvast konverentsist osa võtta.
Urmas Oras, Palamuse ja Tartu Soome kogudus: Erilisi ootusi konverentsile pole. Lähen ja olen ikka käinud, kui mõjuvaid põhjusi pole. Mullu pidin haiguse tõttu loobuma. Pean vaimulike konverentsile minemist endastmõistetavaks. Osalen passiivselt, pole esinenud ettekandega ega võtnud häälekana sõna mõttevahetustel. Enamasti on kutsuvad ka päevakorras olnud teemad. Tänavu ootan eriti hingehoiu teemat.
Argo Olesk, Pindi kogudus: Ei lähe konverentsile. Pole juba aastaid käinud. Ei taju, et konverents kuidagi toetaks mind vaimulikutöös, aitaks paremini oma tööd teha. Maapiirkonna väikeses koguduses käib elu omas tempos ja näitajate järgi, on üsna raske sellest laiemas ringis, üldkiriklikus võtmes rääkida.
Peeter Kaldur, Jõhvi ja Pühajõe kogudus: Ei lähe. Tavaliselt olen konverentsile saanud koos ametivend Avo Kiirega, aga tema tänavu ei lähe, seega pole transporti. On ka tunne, et kuulun praeguste noorte vaimulikega võrreldes teise generatsiooni, seepärast ei taju tihti konverentsil kaasarääkimise võimalust. Kogemused, mida saaksin koos põlvkonnakaaslastega jagada, ei kõneta enam. Minu põlvkond asus kirikutööle küsimusega, mida saan teha, aga nüüd vaimulikuks saanu uurib, mida saab oma töö eest. Ma ei boikoteeri konverentsi. Pean seda oluliseks ning püüan tulevikus ikka ka kohale jõuda.
Hannes Nelis, Valjala, Kaarma, Muhu kogudus: Oli plaanis minna. Osavõtu tasugi oli makstud, aga viimasel hetkel otsustasin mitte minna. Perekondlikel põhjustel. Olin pojaga kaks nädalat aasta alguses Haapsalus rehabilitatsioonikeskuses korralisel ravil ning nüüd tundub, et on õigem koju jääda. Olen ikka püüdnud konverentsidel käia. Teemast olulisem on minu jaoks võimalus ametikaaslastega kokku saada. Nendega, kellega kord usuteadust õpitud, aga ka nende noortega, keda veel ei tunne. Meil on sama amet, aga oleme nii erinevad. Olen alati tundnud, et erinevate ametikaaslastega lähem tutvus rikastab. Seega ootuseks on kohtuda ametikaaslastega ning kui kokkusaamine annab ka terake tarkust juurde, siis see oleks selge boonus! Nagu öeldud, sel aastal jääb konverentsile minemata ja sellest on kahju, aga järgmisel aastal püüan kindlasti jõuda.
