Esileht » Uudis » Uudised »

Üks küsimus

29.08.2012 | | Rubriik: Uudised

Millised lootused on EELK-l majanduslikult püsima jääda?

Urmas Viilma, kantsler: Konsistooriumi 2013. a eelarve koostamine on algfaasis ja midagi rõõmustavat oodata ei ole. Pigem tuleb jätkuvalt pingutada püksirihma.
EELKs on kogudusi, kus on stabiilsed tulud ja kulud aastast aastasse. Eriti puudutab see väiksemaid kogudusi, kus naaberkoguduse vaimulik käib hooldamas ning peale regulaarsete jumalateenistuste ja mõne harva ametitalituse muud erakordset ei toimu. Enamasti on sellistes kogudustes suuremad kulud seotud oma varade hoidmise ja parendamisega. Kui sõpruskogudus või vald pisut suurema summaga toetab või õnnestub mõni PRIA projekt, siis ka suuremaid üritusi või remonte ette võetakse. Kui selliseid erakorralisi sissetulekuid ei ole, pole ka kulusid. Suurest arengust kõnelda ei saa, aga teenimine siiski on korraldatud. Küünlad põlevad!
Teisiti on kogudustes, kus õpetaja ja teised töötegijad on püsivalt palgal ja majanduse kõikumine puudutab otseselt koguduse eelarvet. Ka suured kogudused, kus tulu laekus veel mõne aasta eest peamiselt kinnisvarast, on praegu keerulises olukorras. Paljud kogudused on suutnud ennast kurssi viia erinevate Euroopa Liidu fondidest rahastatavate projektide tingimustega ja kirjutatakse edukalt projekte, kust raha laekub nii kirikute kui ka kogudusemajade remondiks või muuks. Sellised meetmed on olnud maapiirkonnas kogudustele suureks toeks. Kahjuks ei ulatu niisugused toetused suurte linnakogudusteni.
Ei ole saladus, et võtmeroll on koguduse majandusküsimustes tihti vaimulikul. Paremini läheb kogudustel, kus vaimulik on leidnud majanduslikult mõtlevaid abilisi või kus õpetaja on ise asunud koguduse eelarvepoliitikas aktiivselt kaasa rääkima, tajudes vastutust. Enamasti on sellistes kohtades ka omavalitsuse, sõpruskoguduse või sponsorite tugi suurem. Samas on mõistetav koguduste ummikseis kohtades, kus lagunevat muinsuskaitselist vara on palju, vahendid aga puuduvad. Müük odava hinna eest tooks kergenduse mõneks aastaks, kuid koguduse ajaloolises perspektiivis on see lühinägelik.
Konsistoorium on suutnud hoida üldkiriku finantsseisundi stabiilsena, kuid seda suure kokkuhoidlikkuse hinnaga. Samasugune poliitika peab jätkuma eeloleval aastal. Kuidas kiriku allasutused hakkama saavad, on samuti suur küsimus. Ilmselt seisab lähiajal ees kesk- ja allasutuste osas struktuurikorrastus eesmärgiga kulusid kokku hoida ja dubleerivaid tegevusi vältida. Suur väljakutse on usuteaduse instituudi majanduslik tulevik, sest lõpuni ei ole selge, kas ülikoolist rakenduskõrgkooliks muutumine tähendab kokkuhoidu või hoopis kulude kasvu.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)