Üks küsimus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 1. september 2010 Nr 34 /
Miks otsustasite lahkuda kirikuõpetaja ametist ja millised on plaanid edaspidiseks?
Kalle Gaston, Karksi ja Halliste koguduse õpetaja:
Tõesti, eelmisel teisipäeval (17. august – toim.) saatsin kirikuvalitsusse avalduse, kus palusin ennast vabastada kahe koguduse vaimuliku ametist. Kantsler vastas ja palus veel järele mõtelda. Ka mõned sõbrad on soovitanud paluda ennast reservi arvata, mis annaks võimaluse ametisse naasmiseks, aga minu otsus on siiski endine, soovin saada kustutatud vaimulike nimekirjast. Loomulikult on elus kõik võimalik ning ma sugugi ei välista, et mingite aegade järel ma ei tunne valmisolekut selles ametis jätkata. Samuti olen jätkuvalt Karksi Peetri koguduse hingekirjas.
Peamiseks põhjuseks on suur väsimus. Võib-olla olen oma jõuvarusid hinnanud valesti, võib-olla oli mul pastori elukutsest vale ettekujutus, ma ei tea. Igatahes käis lihtsalt üle jõu see tegevuste paljusus, mis nõudis liiga palju keskendumist praktilistele töödele, nagu näiteks kiriku remont ning bürokraatlik paberimajandus, ning ei lubanud pühenduda vaimuliku põhitööle inimesega. Ühel hetkel tundsin, et olen keset seda rassimist muutunud ise kurjaks ja tigedaks. Märkasin endale ehmatuseks, et ei suhtu koguduse töötegijatesse enam mõistva leebusega. Siis tundsingi, et aitab, on vaja muutus oma ellu tuua. Võin öelda, et pärast avalduse kirjutamist ning teele saatmist tundsin tohutut kergendust, hingelt oleks justkui raske taak langenud.
Ma ei arva, et probleem oleks seotud vaid Karksi ja Halliste kogudusega. Teema on laiem. Jätkub inimeste maalt linna siirdumine. Koguduse tuumiku moodustavad reeglina vanemad naisterahvad. Noorematel on raske leida koguduse jaoks aega oma igapäevatöö kõrvalt.
Soovin jätkuvalt siduda oma töö ligimese teenimisega. Ei arva, et selleks vaid vaimuliku elukutses võimalus on. Kavatsen luua veebilehe, kus ma teoloogi ning hingehoidjana saaksin nõustada inimesi, kusjuures nende konfessionaalne või maailmavaateline kuuluvus ei oleks oluline. Ammu olen unistanud raamatut kirjutada. Nüüd hakkasin pihta ning oma meeldivaks üllatuseks märkasin, et see töö sujub jõudsalt. Mul ei ole enam vaimulikule omaseid raame, mis rõhuksid. Ma olen vaba. Vaba ka usuliselt edasi kasvama ja arenema.
