Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ukrainlanna Larissa Ossipova: elan täna ja praegu

12.10.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Ühiskond

Larissa Ossipova on Ukrainast saabunud lasteaednik. 2 x Rita Puidet.

Enne, kui leiab mõne pildi Sjevjerodonetski mõnest kaunist kirikust, on kümneid ja kümneid fotosid purustatud linnast. Just sealt on tulnud Larissa Ossipova, kes koondab enda ümber Tartusse jõudnud ukrainlasi. Emasid ja lapsi, kes kord nädalas saavad kokku Maarja koguduse majas.

Eesti Diakoonia vahendusel on Tartu perekeskuses tööl Larissa Ossipova. Ta on lasteaednik ja olles temaga juttu ajanud, tekib tahtmine kinnitada: minu inimene. Ta on Tartus 22. juulist ja meenutab olnut. Muidugi oli meie vestlus vene keeles. 

Memo aitab keelt õppida

Linn on tugevalt kannatanud, seal pommitati pidevalt. Palvetasime, et sõda ruttu lõpeks. Kui linnas polnud enam vett, elektrit ega gaasi ning küte oli välja lülitatud, võtsime mehega minu 88aastase ema ja temast aasta noorema õe ja minu venna ning sõitsime Dnepri äärde ja sealt edasi Kiievi lähedale külasse. Siis aga mõtlesime, et kõik on kallis, ebakindel ja suvi saab varsti läbi. Kuna mais oli Tartusse tulnud juba minu poeg perega ja kinnitas, et Tartus on hea rahulik, otsustasime siia tulla.

Esmane mõte oli, et varsti läheme tagasi. Mees tõi meid siia, aga ise läks sõdima. Ma pole argpüks, aga sõit oli hirmus. Pisarad muudkui voolasid. Vastuvõtupunktis Eesti piiril oli vastas politsei, siis hirm taandus. Igal pool olen kohanud häid inimesi. Olen südamest tänulik Eesti riigile ja inimestele, kes meid siin on vastu võtnud.

Alguses püüdsin rääkida ukraina keeles, aga keegi ei saanud aru. Kui käisin turul toiduaineid ostmas ja ütlesin „jakuju“, siis müüja küsis, mida-mida. Ütlesin, et see on ukraina keeles „tänan“. Olen aru saanud, et Eestis vene keelt ei armastata. Õpin tasapisi eesti keelt, lapselaps tegi telefoni väikese memo ja nii olen õppinud lille nimetusi, puuvilju, värve, arve. Tasapisi. Mjaso eto liha. 

Ukrainasse jäi kogu elu 

Olen ametilt pedagoog-psühholoog. Pärast õpinguid töötasin kogu aeg lastega. Ikka lasteaias, olen olnud nendega laagrites, kus on umbes pool tuhat last. See on olnud väga vastutusrikas, sest lapsed olid laagris ööpäevaringselt. Pärast pakuti kohta eralasteaias, seal sain töötada kuus aastat. Siis algas sõda, tabamuse sai ka lasteaed. Seal oli just remont tehtud. Katus langes sisse, aknad purunesid.

Karjuda tahaks. Püüan mitte mõelda, mis seal praegu on. Üldiselt mulle siin meeldib, inimeste hinged on avatud. Siin, koguduse juures, on avatud lastele keskus. Suur tänu Lea Saarele, temaga on turvaline. Emad saavad siin suhelda, joome koos teed. Humanitaarabi kulub samuti ära. Olen väga tänulik. (Keskus on Eesti Diakoonia alluvuses – R. P.)

Meil oli kodu, auto, jätsime Ukrainasse kogu elu. Päästsime ainult oma hingekese, tulin suvekingadega. Tartus on tudengite ja sõja eest põgenenud kaasmaalaste tõttu raske korterit saada. Meie pere elab küll praegu heas korteris, saan väikest palka ning tänu sotsiaalametile riisi ja makarone. Aga pole talvemantlit ega saapaid. 

Tulevik on lahtine

Käisin eile vastuvõtukeskuses. Küsiti, et mis te edasi teete. Ma ei tea, kõik sõltub situatsioonist. Praegu tagasi minna ei saa, sest tulistatakse. Inimesed teevad tänaval süüa. Esmane tingimus on, et sõda lõpeks. Olen veendunud, et talve oleme siin, aga edasi ei tea. Seal on kõik purustatud. Elan täna ja praegu!

Kui alles Eestisse tulin ja lennuk üle lendas, tõstsin kohe silmad üles. Keha mäletab seda hirmu. On arusaamatu, miks seda sõda peetakse. Millest või kellest meid tuldi vabastama? Nüüd on kõik purustatud. Minul lapselapsed Bogdan ja Diana õpivad Annelinna gümnaasiumis, poeg veab toidukaupa laiali. Alguses ma nutsin palju, kogu elu jooksul kokku pole ma nii palju nutnud. 

Mees ütleb, et ma pole sind nutmas näinud, aga nüüd kogu aeg nutad. Pisarad ise voolavad. Kui pisarad alla neelad, mõjub see tervisele halvasti. Ütlen endale, et kui olukorda pole võimalik muuta, siis saab muuta enda arvamust sellest. Nii saab rahuneda ja palvetada kõik Jumala kätte. 

Lastega tegelemine on parim teraapia


Kokkusaamised ühendavad ja pakuvad tuge. Head energiat vajavad nii täiskasvanud kui lapsed.

Käisime perega kirikus, aga mitte nii sageli, kui tahtnuks. Põhiliselt pühade ajal. Igal hommikul, kui ärkan, näen taevast, mu ümber on lähedased. Olen Jumalale tänulik! Ja siin, kogudusemajas, on lastega hea. Laps on vahetu, kui talle naeratad, naeratab ta vastu. Lastelt tuleb nii hea energia, kallistame sageli. Püüan igal kohtumisel teha nendega midagi huvitavat. 

Võtsin aedviljad ja panin kotti. Lapsed pidid kinnisilmi arvama, millega on tegu. Porgandi, magusa pipra või millegi muuga. Matvei küsib juba, kus on su võlukott. Lapsed juba teavad, et pärast saab teed juua ja suupisteid. See soojendab südant. Nad pole ära teeninud, et nende juuresolekul nutta. Laste nimel ju elamegi. Pean naeratama, rõõmustama, laulma. Lastega tegelemine on kõige parem teraapia.  

Alguses, kui lapsed perekeskusesse tulevad, on nad kinnised. Aga nad näevad, et siin nendega mängitakse ja suheldakse. Laps võtab vanema meeleolu ja tunded üle. Andke lastele rõõmu, nemad pole ju toimuvas süüdi! Öösel võib patja nutta, aga päeval rõõmustage lapse üle. See peab olema! 

Tähendab, meeldib

Need lapsed, kes on mitu korda siin käinud, juba naeratavad. Tegime paberist lehesaju. Nimetasin: punane leht, roheline leht, kollane päike. Lapsed peavad sellega kasvama. Nad saavad hiljem aru, mis on halb. Neil on siin sõbrad tekkinud. Kui juba mitmes kord tullakse, tähendab, et meeldib. Mõni naine tuleb ka ilma lapseta. Lihtsalt suhtlema, nõuandeid saama. Tal hakkab kergem ja ta läheb naeratusega ära. 

Mulle meeldivad teie pilved ja päikeseloojang. Pildistasin ja saatsin sugulastele. Nad naersid, et sul oli varem nii palju tööd, et Ukrainas ei olnud aega vaadata. Teil on kõik nagu kunstniku maalitud, palju rohelist ja õhk on väga hea. Põgenike aitamine on riigile majanduslikult raske, see peab teile kasuks tulema! Hea toob head!

Kirja pannud Rita Puidet

Eesti Diakoonia pakub pere- ja kasvatusnõustamist, hingehoidu, perevägivalla katkestamise sotsiaalprogramme ja vanemlust toetavaid programme ning koolitusi ja supervisioone. Perekeskused asuvad Tallinnas, Tartus ja Jõhvis ning mujal aitame läbi koostöövõrgustiku kaasa sidusa ja turvalise ühiskonna kujunemisele. Üldeesmärgiks on perede ja laste heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine. Vt kodulehte diakoonia.eu

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)