Uitmõtteid viirukisuitsust ja muustki

Tuhanded inimesed põlvitamas, sajad ja sajad küünlaleegid hämarate võlvide all, viirukisuits, lõputu palvesosin – seda kogeb iga palverändur pühale maale jõudes ja Issanda jalajälgedes liikudes. Olles äsja palvetanud silmili maas kõigis neis paigus, kus Issand kannatas, risti löödi, hauda pandi ja surnuist üles tõusis, tunnen ennast oma inimlikus tühisuses läbinisti puhtaks uhutuna ja hinge pühitsetuna. Kummaline, et Jeruusalemmas toimub kõik see lõputute kaubalettide ja kaupmeeste hõigete keskel ja nendest hoolimata. See isegi ei häiri, sest pühaduselähedus ja -kogemus on nii vahetu ja võimas.
Ja siis satud sealsamas ühte järjekordsesse kirikusse sisenedes justkui teise aega ja ruumi. See on kõrge sihvaka torniga kaunis, helge, avar ja esimene tühi kirik, mida näen. Tühjad on seinad, tühjad on pingid, tühi on võlvidealune, ei hääli, ei viirukisuitsu, ei küünlaid ega neid süütavaid inimesi. See on luteri kirik, keset Jeruusalemma palverändurite masse. See tühi kirik asub kiviviske kaugusel Püha Haua kirikust, kus inimesed ootavad tunde järjekorras, et põlvitada mõnekümneks sekundiks Jeesuse hauas, enne kui valvurist munk häälekalt märku annab, et aeg on lahkuda, sest järgmine palverändur soovib siseneda. Kontrast võrreldes sellega, mida olen palverännakul seni kogenud ning mida tunnen nüüd selles avaras, tühjas, kuid kauni arhitektuuriga luterlikus pühakojas, on nii suur, et südant täidab hetkeks samasugune tühjus.
Kirikust väljudes märkan veel teadetetahvlilt lugeda, et siin toimuvad regulaarsed orelikontserdid ning silma jääb ka üks piiblitunni teade. Nii tuttav, kuid kõige muu Jeruusalemmas kogetu kontekstis nii emotsioonitu ja vaikiv. Küllap ongi kõik minu meeleorganid siinsel palverännakul kuni südamepõhjani nii eriliselt puudutatud, et tunnen ennast pühadusest joobununa. Kaine luterlik mõistusehääl on vaikinud ning kalkuleeriv, teadmisi ja fakte analüüsiv osa ajust on asunud töötama tühikäigul. Samas on ju loogiline, et Jeruusalemma saabunud luterlasedki on hoopis teistes kirikutes, sest selleks siia ju tullaksegi. Selleks olin ka ise siia tulnud.
Kõigest nädalapäevad hiljem olen jälle ühes luteri kirikus. Õnneks ei ole see tühi. Siin toimub jumalateenistus, kus ristitakse üks laps, kaks täiskasvanut ja konfirmeeritakse üks keskealine naine. Nii koduselt tuttav. Seekordne kirikuskäik toimub Lõuna-Koreas, kus 50miljonilisest elanikkonnast ja umbes 10miljonilisest kristlaskonnast kõigest 5000 on luterlased. Siin on 61 kogudust ja luterlik ülikool. Souli luterlikus ülikoolis õpib üle 400 tudengi, neist umbes 40 teoloogiat. Igal aastal jõuab magistrikraadi omandamise järel neli-viis lõpetajat ka ordinatsioonini. Tõden, et nii luterlik on omada oma ülikooli kõikjal, kus luterlased vähegi kanda on kinnitanud. Korea elanikkonna miljonite kontekstis võiks luterlasena pisut enesekriitiliselt parafraseerida Jeesuse sõnu: «Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal on ülikool nende keskel.» Hea akadeemiline teoloogiline haridus on justkui luterlaste kaubamärk, luterlaste evangeelium, mida levitatakse ja mille najal usume Kristuse misjonikäsku realiseeruvat. Kas ainult sellest piisab?
Usupuhastuspüha järgsel nädalal on ehk siiski paslik meenutada Lutheri enda kirglikku, tulist ja kohati lapselikku ning emotsioonidest tulvil usuelu, hoolimata sellest, et ta ülikooli kantslist kirikukantslisse astudes õpetlasetalaarigi seljast ei võtnud. Tema emotsionaalne usuline tulisus, teoloogiline mõttesuurus ja terav mõistus olid ühendatud.
Kas keegi oskaks saavutada kaasaegses maailmas või ka Eesti kirikutes tasakaalu usu ja mõistuse vahel nõnda, et see võiks täita kirikud ja puudutada inimeste isiklikku elu niivõrd, et tuntakse Jeesuses ära Issand, kes juhib meid igavesse ellu? Kuidas elada nõnda, et ei uimastuks liialt viirukisuitsust ja teiselt poolt ei kainestuks kalgistumiseni oma ajaloolis-kriitilise teadmistepõhisusega? Usun, et apostel Paulus on omal ajal vastanud sellele küsimusele, kui ta kirjutas: «et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes» (1Kr 2:5).

 

 

 

 
Urmas Viilma,
kantsler