Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ühtsus on and Jumalalt

15.03.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

John Gibaut ja Anne Burghardt 28. veebruaril Tartus. Rain Soosaar

Eestit külastanud oikumeenilise liikumise tegelane John Gibaut rõhutas oma Tartu ülikoolis peetud loengus, et oikumeenilise dialoogi vastu on põhjust huvi tunda kõigil usklikel.

Kanada teoloog ja anglikaani preester dr Gibaut töötas 2008–2014 Kirikute Maailmanõukogu (KMN) usu ja kirikukorra komisjoni direktorina ning on seejärel juhtinud Anglikaani Osaduskonna ühtsuse, usu ja kirikukorra osakonda. Niisiis on tegemist inimesega, kes pole mitte ainult hästi kursis oikumeenilise liikumise hetkeseisuga, vaid on ka ise selle edenemisse kaaluka panuse andnud.
Eestis viibis Gibaut veebruari lõpus EELK õpetaja ning Luterliku Maailmaliidu endise oikumeeniliste suhete sekretäri Anne Burghardti kutsel. Muu hulgas pidas külaline loengu Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele.

Oikumeenia puudutab kõiki
Kergesti võib jääda mulje, et oikumeeniline liikumine on teoloogide ja eelkõige kirikujuhtide asi. Nagu Gibaut oma loengus selgitas, pole see päris nõnda. Pigem on oikumeenilises dialoogis osalejad võrreldavad programmeerijatega, kes näevad vaeva, et samu rakendusi saaks kasutada erinevate tootjate nutiseadmetes. Samal kombel on teoloogiliste arutelude viljadeks praktilised lahendused, mis mõjutavad märkamatult ka neid kirikuinimesi, kes oikumeeniateemadega vähe kursis on. Hea näide on ristimiste vastastikune tunnistamine suure osa kristlike konfessioonide poolt, mis oli 1982. aastal vastu võetud KMNi dokumendi „Ristimine, armulaud ja kiriklik amet“ peamisi saavutusi.
Gibaut ise oli selle dokumendi avaldamise ajal teoloogiatudeng. Ta meenutas Eesti Kirikule huvi ja vaimustust, mida sündmus kirikuinimeste seas esile kutsus. Näiteks avaldati dokument ilmumis­aastal viies trükis, mis kõik läbi müüdi.
Nüüdseks on oikumeeniline liikumine sattunud Gibauti hinnangul aga omaenda edu ohvriks. Nähtavamad ja häirivamad erimeelsused on nimelt juba kõrvaldatud ning seetõttu ei pöörata allesjäänud probleemidele enam väärilist tähelepanu.
Olukorra parandamiseks töötas KMN 2013. aastal välja uue dokumendi pealkirjaga „Kirik – ühise visiooni poole“ (vt http://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2018/08/Kirik_Teel-%C3%BChise-visiooni-poole_KMN.pdf). Sedapuhku oli Gibaut juba üks neist, kes selle koostamises osales. Tema kinnitusel on tegemist dokumendiga, millel on tuleviku kirikuelus kahtlemata oluline tähendus, ehkki avalikkuses pole see äratanud nii suurt tähelepanu kui kahekümne aasta eest avaldatu.
Koostajate taotluseks on olnud see, et kirikujuhtide kõrval loeksid dokumenti ka tavalised kirikulised. Seetõttu peeti Gibaut’ sõnul näiteks silmas, et sõnastus oleks arusaadav keskmisele teoloogiaüliõpilasele. Tekstiga tutvudes selgub, et tegemist on suurepärase ülevaatega sellest, mis erinevatesse konfessioonidesse kuuluvaid kristlasi praegu ühendab ja mis lahutab. Niisiis võiks sellega tutvumisest kasu olla ka meie koguduste lihtliikmetele.

Erimeelsuste kiuste
Ülemaailmset anglikaani kirikute osadust on viimasel ajal vapustanud sügavad lahkhelid eelkõige seoses suhtumisega homoseksuaalsusesse. John Gibaut on siiski veendumusel, et neid on võimalik ületada, nagu varasemalt on toime tuldud eriarvamustega naispreesterluse küsimuses (just neil päevil tähistab Inglise kirik muide 25 aasta möödumist naiste ordineerimise algusest). Tõsi, selle üle toimusid omal ajal soliidsed ja asjalikud arutelud peaasjalikult akadeemiliste ajakirjade veergudel. Praegused debatid homoseksuaalsuse üle leiavad aga aset suuresti juba internetis. Just osalt seetõttu on nad Gibaut’ hinnangul ka nii inetuks muutunud.
Ent Gibaut’ hinnangul on võimalik erimeelsustega toime tulla. Ei põhine kristlaste ühtsus ju mitte sellel, et nad igas üksikküsimuses ühel meelel on, vaid sellel, mis toimus ülestõusmishommikul. „Osadus võib sisaldada konflikti sel viisil, et konflikt kaotab oma jõu inimesi lahutada,“ arutleb ta. „Ma võin sinuga eriarvamusel olla, aga sa oled ikkagi minu vend või õde Kristuses.“ Kui maailm näeb, et hoolimata sügavatest erimeelsustest suudavad kristlased üksteist respekteerida, on see võimas tunnistus. Nimelt saab nõnda ilmsiks, et kristlaste ühtsus ei tugine mitte inimlikele jõupingutustele, vaid see on and Jumalalt.
Küllap on põhjust sama meelsusega jälgida ka oikumeenilise dialoogi alal toimuvat.
Rain Soosaar

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)