Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ühiskonna ja riigi elujõud on koguduslik-ühistulises mõtlemises

19.11.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eesti Kirikule andis intervjuu 24. novembril 70aastaseks saav luuletaja ja kirjanik Hando Runnel. Tema loomingus, mida on avaldatud kümnetes teostes pea poole sajandi jooksul, võib näha ka omanäolist ajaloolist ülevaadet eesti rahva ajaloost, milles väljenduvad igale ajale ja ühiskonnale omased rõõmud, lootused ja valud.

Kuidas elada vabade inimestena vabas ühiskonnas?
Vabaduse tulek on nagu tuukri tulek suure surve alt mere põhjast. Tuuker peab tulema aegamööda, et veri kohaneks nõrgema rõhuga, muidu ta sureb. Kiired ja võhikud abilised krutivad tuukri kiivri lahti ja ütlevad: «Näe, ära sureb! Miks ta sureb? Me läksime ju küll appi!»
Meie vabaduse tulek, kõikide asjade kiire äralõhkumine ja «ärapäästmine» oli ka nagu tuukri päästmine. Öeldi, et «lõhume ära kolhoosid», kuid nüüd oleme poolsurnud.
Olen veendunud, et see ühistuline põhimõte, mida eesti mehed üle saja aasta on püüdnud ajada, on lähedane koguduse vaimule. Et teatud asju tuleb teha nõrkade jõududega, neid liites, ning siis on kõik liitunud võrdsed. Nii nagu kirikus öeldakse ja usus on, et iga indiviid on väärt, olgu mammonat palju tahes. Hea koguduse tunnuseks on, et varandus ei tee teistest kõrgemaks, kõik tulevad kokku ja on mõnes mõttes vennad.
Kas koguduslik põhimõte toimib ka ühiskonnas laiemalt?
Mõisatejärgne külaühiskond oli ka mingil moel niisugune kogudus, kus tunti üksteist, teati teiste elu, veidi kakeldi ka, kuid samal ajal aidati. Külas olid väikesed ühistud –piimaühistud, kaubandusühistud, väikepangandus, kõik toimis ühistu ehk väikeste jõudude liitumise põhimõttel. Sel moel tehti paarikümne aasta jooksul ära väga suuri asju, kuid viimase suure murrangu järel purustati ühistuline või koguduslik koondumine.
Tänapäeval on kõige tähtsam ärimees või suurärimees. Tema võib müüa ja vahetada ükskõik mis asju, tema on lehtedes esiküljel. Külades suletakse poed, raamatukogud, postkontorid, koolid. Riik on ju ka loodud ühistu põhimõttel, et kõikide eest hoolitseda, kuid meil on mingi mammonistlik ideoloogia, mis lubab ainult üksikutel inimestel oma tahte kohaselt muuta ja hävitada, üles ehitada või maha müüa. Praegune aeg on õnnetum, kui oskab kirjeldada. Muidugi, kui võtad Vana Testamendi kätte, siis rahuned maha. Näed, et need võitlused on alati, aastatuhandeid käinud.
Rõõmustav on see, et meile tulevad atraktiivsemad ja veidi ameerikalikud ususeltskonnad, milles koondutakse neegriühiskonnale omase rõõmu ja lauluga, hoitakse üksteist ja tehakse palju. Eile õhtul (3. novembril – toim.) vaatasin televiisorist filmi Ameerika presidendikandidaatidest, kus näidati episoode kirikust, mis oli kui meie laulupidu, sedalaadi kirik on aga meile täiesti võõras.
Eestlase kurblooline ajalooline kogemus on nii suur, et ta oskab iga asja puhul muiata ja olla skeptiline. Ta püüab teha midagi loovat, kuid samal ajal ei lähe meelest, et tehtavast ei pruugi asja saada, sest on olemas veelgi vägevamad jõud…
Mis mõttes vägevamad jõud?
Näiteks Narva on suurte vabrikutega linn. Kui seal langeb tuhandete inimeste saatus kahe-kolmekümne inimese tahte alla, kes otsustavad majanduslikult, et neid inimesi ei ole enam vaja, mis tähendab siis riik? Kes neid kaitseb? Kas võetakse midagi ette? Aga need purustavad-destruktiivsed jõud on palju mobiilsemad…
Me istume siin Ilmamaa kirjastuses või Kirjanike Liidu majas. Ükskõik kuidas kirjanikkond 1920ndatel või 1930ndatel, 1950ndatel või praegusel kümnendil on kakelnud, ikkagi koondab inimesi mingisugune ühise missiooni tunne. Mõõnale järgneb jälle tõus. Ilmamaa kirjastuse väike koosseis on võtnud endale missiooni kultiveerida, hoida ja säilitada teatud laadi kirjandust, eetikat või kõlblust. Need inimesed, kes oma töö ja aadetega siin vastamisi suhtlevad, on ka nagu informaalne kogudus. Kõigepealt meie oma töötajad ja toimetajad, aga ka teoste autorid.
Meie kõige olulisema sarja – «Eesti mõtteloo» – viimase aja huvitavaimad käsikirjad on usuinimeste liinist, mis näitab, et ükskõik kui ateistliku või leigena tundub meie rahvas, siiski vaimurikkamate või suurvaimu hulka kuuluvad inimesed on ikkagi kõik seotud usuga või kõrgema kõlblusnormiga. Näiteks on ilmumas Elmar Salumaa ja Johan Kõpu ning rahvusvaheliselt tuntud teadlase ja samal ajal ka kirikumehe Artur Võõbuse raamat. Oleme avaldanud Jaan Lattiku, juba paarkümmend aastat tegelnud Uku Masinguga, kes oli nõukogude ajal surnuks vaikitud. Kõik nad on suured vaimud! Kui me tõlgime Søren Kierkegaar­di, veidi kahtlase hingeeluga suurvaimu, taani keelest, aga oma kodustest läheme mööda, siis on see meie patt.
Kõik taandub vanale usulisele tarkusele, et kui Jumal on sind või sinu rahva loonud, siis on su kohus seda hoida. Miks on loodud erinevad rahvad? Kui praeguse mammonismi ja moodsa ideoloogia survel öeldakse, et kõik peavad saama üheks globaalkülaks, siis ei tee see rõõmsamaks, vaid vaesemaks. Looma- ja taimeliikidel on palju eluvorme, miks siis inimene peab oma eluvormide rikkuse masina ja mammona tõttu tühjaks tegema?
Äkki on turumajanduse ja mammona võidukäik paratamatu? Või saab selle vastu ka midagi ette võtta?
See, mis ja kuidas on antud, on Jumala loodud ja antud. Võta oma käitumisnormiks seda hoida, nii nagu sa oma silmaga oled näinud, kuidas sinu isad-emad ja vanaisad-vanaemad seda on teinud. Nüüd aga justkui ei tahetagi enam hoida. Väikesed rahvad näivad häbenevat, püüavad purssida inglise keelt ja olla maailmakodanikud.
Liikumise vabadus ja soov maailmas kogu aeg rännata ja hõlvata on ilus, kuid samal ajal ka patune. Mind ei tee rõõmsaks, kui ma näen Tallinnas või Tartus karja võõraid inimesi, kes joovad õlut või kohvi, vaatavad mingit torni ja teevad pilti, kuid sinust kui olevusest nad ei hooli. Nad ei küsi, mis elu või kuidas ma elan või mida mõtlen. Turisti see ei huvita. Niisugune turismimajandus arendab patust egoismi.
Ma olen käinud vähe kusagil teise rahva hulgas, kuid seal tekib süütunne, sest ma ei tea neist kuigi palju. Ma oskan neile nii vähe kaasa tunda või kaasa mõelda. Minnes moldaavlaste või karjalaste hulka, kas sa tead nende ajalugu ja kannatust? Nii muutud hoopis alandlikumaks. Aga turist ei muutu alandlikuks, vaid läheb ülbeks, sest temal on ükskõik.
Kui Te mainisite vaimuinimesi, siis enamik näiteid on minevikust, mitte tänapäevast. Ega ühiskonda juhtivad inimesed eriti taha, et vaimulikud ja kirjanikud võtaksid ühiskonna asjades sõna. Nad ütlevad, et kirjanikud jäägu kirjanduse, kirikuõpetajad kiriku juurde. Lõpuks ongi nii, et igas ühiskonnas on probleemid ja nendest peaks saama rääkida, aga see rääkimine ei ole nii kerge.
«Mõtteloo» printsiip oli algusest peale, et kuuest raamatust aastas neli peaks kuuluma klassika hulka, sest nad olid nõukogude ajal üldse keelatud. Kaks raamatut aastas jäi seega kaasaegsetele.
Kaasaegsete hulgast oleme usulise mõttega seotud isikutest avaldanud Toomas Pauli, Linnart Mälli, kes läbi nõukogude aja kultiveeris ida tarkusi ja usundeid, Uku Masingut, kes küll 1985. aastal meie hulgast lahkus, kuid on ka nagu veel elav kaasaegne, Tarmo Kulmarit, kes on tegelnud indiaani ja Põhja-Euroopa vanade uskumuste ja kultustega. Kõige raskem on siduda selle vaimuilmaga täppisteadlasi. Kuid me oleme selle, mis alguses oli paljudele arusaamatu või kõhklust tekitav, «Mõttelukku» pannud alates suurest astronoomist Ernst Öpikust ja Tõravere mehest Jaan Einastost. Me julgesime avaldada isegi malemehe Paul Kerese raamatu ja praegu tegeleme Harald Keresega.
Küberneetika isaks kutsutud Norbert Wiener võttis oma mälestustes kokku, et kõik kõrged ja tõelised teaduslikud mõtteliikumised jõuavad kusagil ikka selleni, mida kõige puhtamalt väljendab usk või teoloogia – jumaliku alge juurde. Kui sa valemi avastad, pead lõpuks ikkagi nägema selle ulatuse piiratust, olemasoleva maailma otsatust ja rikkust ning kogu oma tarkuse juures muutuma alandlikuks.
Suurvaimu juures mulle meeldibki, et ta on sinust palju üle, kuid mingil hetkel sa näed, et ka temal on suur alandlikkuse tunne, mis on koguduseelu alus. Sa võid olla mingilt võimelt teisest üle, aga ei tohi teist seetõttu hävitama hakata.
Uue aja tulles öeldi, et nüüd on vabadus ning kui keegi on vaene, siis ta võib äri teha. Kui ma olen kooliõpetaja ja õpetan lapsi, siis tuleb ärimees ja ütleb: «Su palk on väike! Miks sa nutad? Sul on ka võimalus äri teha ja raha vahetada!» Aga ei ole. Kui niisugune hoiak saab ühes riigis valitsevaks, siis on hukka minek.
Mida praegu tehakse koolidega, milline kägistamine käib! Ja kes on need kägistajad? Majandusmehed ja äritsejad! Väga primitiivse mõttejõu ja skeemiga inimesed, kuid neil on juba mingisugune administratiivvõim, parteiline või mammona võim, millele allutatakse kogu humanitaar­ne kultuur. Põhiseaduses on öeldud, et kõik peavad haridust saama, aga kui koolimajad muutuvad äriobjektiks, lapsed visatakse mõisahoonetest välja, mõisad müüakse kinnisvaraarendajate kaudu, siis see on kuritegu. Kõik erakonnad, kes seda mahitavad, on mingit otsa pidi rumalad või kurjategijad.
Umbes samal ajal kui «Eesti mõtteloo» sari alguse sai, 1990ndate alguses, taasavati ka TÜ usuteaduskond, mille asutavas nõukogus Te olite…
Usuteaduskonna taastajate hulka sattusin ma võib-olla seepärast, et suhtlesin 1980ndatel aastatel Uku Masinguga. Kui Masing 1985. aastal suri, usaldas tema lesk meie ja minu kätte Masingu materjalide korrastamise ja publitseerimise. Siis me tegime Uku Masingu kolleegiumi ning Masingu kui teoloogi, luuletaja, filosoofi ja folkloristi kaudu jõudsin ka mina ülikooli usuteaduskonna juurde.
Religioosne tunne on minu ihus olnud mitut pidi, ehkki ma ei pea ennast suureks usuinimeseks. Usk on pigem psühholoogiline äratundmine, mis kõrgema tundena kuulub üldse inimpsüühika ja -olemuse juurde.
Midagi lähedast tunnevad inimesed ka armastuselamuse kaudu, mis on sama suur ja kogu olemust haarav. Kui armastus kestab kaua, väljendub see samasuguses palvelikus koosvõitlemises, ühises rõõmutundmises ja kannatamises. Iiobi raamatust loeme ka kohutavatest kannatustest. Ja kuhugi ei ole põgeneda. Mõned põgenevad armastuse äparduste puhul kergesti, aga siis peaksid nad Iiobi raamatut lugema.
Kas Teie luule põhjal saaks kirja panna eesti rahva ajaloo viimased 45 aastat koos nende raskustega, mida eestlased igal ajal – võib-olla Iiobi kombel – on kogenud?
Kui luuletused oleks hästi dateeritud, siis nad moodustaksid mõnes mõttes päeviku ja väikese ajaloo fikseerimise. Mõni kirjutab proosapäevikud, kuid sisuliselt võib seda teha ka luule, sest selleski peegeldub ühiskondlik olemine – protsessid, pinged ja muudatused.
1968. aastal läksid Nõukogude tankid Tšehhi ja järjest edasi arenenud vabadus pandi seejärel lukku. Meeleolud langesid, luuletajad lõpetasid luuletamise, siis hakati laulma protestilaule ja muidu laule Juhan Viidingu või Hando Runneli tekstidele. Seda oli siis vaja.
Nii kirjanduse kui luulestiili muutumised on küllaltki kooskõlas aja vaimuga. Näiteks mul on endal pikk periood, kus head luulet on vähe olnud. Raamatus «Üle Alpide» (1997) on kümne aasta – just üleminekuaegade – kulg, heitlused ja meeleolud kokku võetud. Seal ei ole vägevaid ajatuid laule, küll aga on päris hästi kajastatud konkreetset aega, inimsuhteid ja mõtteid. Vähemalt autoril endal on see mulje.
Hilisemal ajal olen neli-viis aastat kirjutanud väikesi luuletusi ja pannud kuupäeva alla. Sel kevadel ilmunud raamatus tegin katse, võtsin nelja-viie aasta laulude või lüürilisemate asjade hulgast need, mis sobiksid ühtede kaante vahele, kuid järjestasin nad kuude ja kuupäevade, mitte aastanumbrite kaupa. Ma hakkasin ükskord tundma, et jaanuarikuu meeleolud on midagi muud kui märts või juuni-juuli. Septembris on omad meeleolud. Rääkimata detsembrist, kus on koos asjalikkus ja pühalikkus…

Luuletajaga vestles
Alar Kilp

Hando Runnel on sündinud 24. novembril 1938. aastal Järvamaal. 1973. aastast elab Tartus. Aastast 2002 Tartu linna aukodanik.
On rohkem kui neljakümne aasta jooksul avaldanud luulet ja proosat, kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele.
Alates 1992. aastast kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees. Aastal 2000 pälvis EELK kirjastusnõukogu aastapreemia kui sihtkapitali «Eesti mõttelugu» ellukutsuja. Sarjas on alates 1995. aastast ilmunud üle 80 teose.
Kirjanike Liidu liige aastast 1969.
Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992.
1992/1993 oli Tartu ülikooli vabade kunstide kutsutud professor.
Eesti raamatu aasta (2000–2001) üks algatajaid.
Kuue lapse isa.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)