Esileht » Uudis » Uudised »

Ühiskomisjonis on kiriku ja riigi silmad samal kõrgusel

14.08.2019 | | Rubriik: Uudised
yhiskomisjon

Ühiskomisjoni koosolek peeti seekord konsistooriumis.EELK arhiiv

Ehkki argisuhtluses armastatakse sageli rõhutada, et riik ja kirik on lahus, on omavaheline koostöö olnud tihedam, kui see ehk kõrvalt paistab.

Kiriku ettepanekuid arvestatakse nii riigi pikaajaliste plaanide tegemisel, eelarvete koostamisel kui ka ametkondlikus suhtluses. Siiski tuleb kirikul aidata mõnikord ka hoiakuid ja arusaamu korrigeerida.
Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni juunikuus peetud koosolekul arutleti mitme olulise väärtusega seotud teema üle: diakooniahaigla tulevik, remonditööd Narva Aleksandri kirikus, pühakodade kindlustamine, Lutheri ausamba taastamine. Riigi tahe ja tugi nende keeruliste teemade lahendamisel on olemas, kuid lahenduste leidmiseks vajab parandamist infovahetus eri ametkondade vahel.

Kirik vaatab asjadele teise nurga alt
Tuleb ette, et kiriku olemasolu strateegiate ja arengukavade koostamisel lihtsalt unustatakse. Nii pole kultuuripoliitika aluste dokumendis aastani 2030 leida kirikule ainsatki viidet. Peapiiskop Urmas Viilma avaldas koosolekul arvamust, et selle taga on levinud arusaam: kirikus toimuv taandatakse ainult usulisele tegevusele, kuid kultuuriline (nagu ka näiteks sotsiaalne mõõde) jäetakse tähele panemata.
Peapiiskop märkis, et kiriku liikmesannetajate arv ei kirjelda piisavalt kiriku mõju ühiskonnas. Eri konfessioonid kasutavad oma liikmete arvu hindamisel erinevat metoodikat. Elanikkonna hoiakuid usu ja kiriku suhtes aitaks usaldusväärsemalt selgitada vastav küsimus rahvastiku loenduses.
Kiriku eripäraga tuleks arvestada ka käibele võetud mõistete puhul: endiselt külvab segadust sõnapaar „tegelik kasusaaja“, mis koguduse juhatuse tegelikku sisu arvestades mõjub segadust tekitavana. Matemaatilise arvestuse eesmärgi kõrval on kiriku seisukohast siiski olulise tähtsusega ka see, kuidas me asjadest räägime.
Koosolekul tuli lahendada ka kurioossevõitu juhtumit seoses Risti kiriku põranda alt leitud ajalooliste müntidega. Nimelt oli kohtuasja teine osapool ehk riik esitanud kohtus küsimuse, kas ja kuidas saab olla hageja kogudus, kes on registreeritud alles aastal 2004?! Ehk siis on tekkinud olukord, kus riik on sundinud kogudused end ümber registreerima ja selle pinnalt on nüüd kahtluse alla seatud sajandeid tegutsenud koguduse õigusjärglus. Komisjonis leiti, et registrikanded vajavad täiendamist ning konkreetne protsess on otstarbekas lõpetada kohtuväliselt.

Riik jagab vastutust kirikuvara eest
Pühakodade kindlustamise teema kerkis avalikkuse huviorbiiti seoses Notre-Dame’i katedraali põlengutega. Kirikutes paiknevate kultuuriväärtuste kindlustamine on koguduste ja riigi koostöös oluline teema, kuid jõukohaseid lahendusi ei paista: kindlustus hõlmab üksnes hoone taastamisväärtust. Kirikuvarade puhul on kindlustuskate kas liiga väike või kindlustusmakse ebamõistlikult suur, samuti puuduvad hindamiseks pädevad eksperdid.
Ka riik ise ei ole kõiki varasid pidanud otstarbekaks kindlustada, vaid reageerib kaasustele. Koosolekul leiti, et esmalt tuleks keskenduda kahjude ennetamisele ja tuleohutusnõuete täitmisele.
Siingi on nii mõndagi õppida just Pariisi kogemustest, kus kiriku renoveerimistööd olid pooleli ja vigu tehti tulekahju ennetamisel. Kirikute poolt märgiti ka, et mõned ennetusmeetodid ei tööta. Automaatsed tulekahjusüsteemid on sageli välja lülitatud, sest juba iga lendav nahkhiir tekitab häire.
Narva Aleksandri kiriku saalis on päästeamet keelanud praegu igasuguse tegevuse, sest rõdud ja külglöövid on varisemisohtlikud. Narva Maarja kogudus tegutseb peamiselt tornikabelis, kuid kuna saali kasutada ei saa, siis pole võimalikud kiriklikud talitused, ekskursioonid ja kontsertide korraldamine. Seejuures on juba sadu tuhandeid eurosid investeeritud saali küttesüsteemidesse ja möödunud aastal pidulikult avatud videoinstallatsiooni tehnikasse. Praeguste hinnangute kohaselt on ohtliku olukorra likvideerimise maksumus ligi miljon eurot.
Hea näide riigi ja kirikute ladusast koostööst on olnud pühakodade programm, mis praeguseks on küll endisel viisil oma tegevuse lõpetanud. Kirikud on meil Eestis üldiselt heas korras. Peamiselt koguduste endi, aga ka välismaiste sõpruskoguduste abiga on viimase 30 aasta jooksul taastatud või põhjalikult renoveeritud üle 50 sakraalhoone.
Suureks abiks muinsuskaitseliste hoonete hoidmisel on olnud ka pühakodade programm koos kohalike omavalitsuste toetusega. Ehkki programm on nüüd lõppenud, jätkub riigipoolne rahastamine. Uus muinsuskaitseseadus on samm edasi, sest kaitseb mitte ainult objekte, vaid ka pärimust ja traditsioone.
Eestis väärivad eraldi tähelepanu ja kaitsmist meie ainulaadsed väärikas eas orelid. Paljudes kirikutes paigaldatakse vitraaže. See valdkond vajab paremat reguleerimist ja kirikus vajalike tööde järjekorra ning ruumiolude arvestamist.
Lahendamist vajab hingehoiuteenuse tagamine haiglates ja hooldekodudes. Rõõmustav on see, et haigekassa on leidnud võimaluse diakooniahaigla tegevuse jätkamiseks ning hospiitsteenus lülitatakse haigekassa hinnakirja. Koos Riigi Kinnisvara aktsiaseltsiga on asutud lahendama ka diakooniahaigla hoone omandi küsimust.
Valitsus on valmis osalema ka Lutheri ausamba taastamisel Keilas. 1862. a püstitatud sammas hävitati 1949. a. Praegu on taaspüstitamisega tegelnud Tutermaa külaselts, kuid vajab oma ettevõtmisel kiriku, riigi ja vabatahtlike annetajate tuge.
Regina Hansen,
konsistooriumi avalike suhete spetsialist

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)