Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ühest nähtavast jäljest

01.03.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Mõni aeg tagasi ajakirja Kodukiri
korraldatud kauni kodu konkurss tõi Naatan ja Anu Haameri perele väärilise koha
võitjate ridades. Palju vaeva on nähtud, ilmselt nii mõnigi närvirakk
kulutatud. Nüüd, kannatusaja lähenedes, on just sobiv veidi maha istuda ja
tehtud töö vilju nautida.

Tegelikult ei olegi alati palju vaja, et
saada endale ilus kodu – käepärastest ja lihtsatest vahenditest võib luua
kunstiteose, kui osata loominguliselt läheneda.

Juba 
Haamerite korterisse Tartus Supilinna veerel sisse astudes ei saa muidu,
kui peab ahhetama – meid tervitab õhuliselt avar palkseintega elutuba, mille
tavatult suurde aknasse suubub ere päikesevalgus. Vasakut kätt paistab poeg
Joonatani ja tütar Anna Lea ühine tuba ning Naatani ja Anu kambrike. Teisel
pool elutuba asetseb köök, väikeses kaminas hubiseb tuli. Värvi alt välja
kraabitud ja uuesti üle lihvitud puidust põrand mõjub koduselt ning turvaliselt.

Kogu korter on päikest täis – ilmselt on
oma osa ka hoolel ja armastusel, mis selle hubase kodu ehitamisel igasse
väiksemasse detaili on talletunud. Iga pisimgi nüanss on peensusteni läbi
mõeldud, miski pole siin juhuslik ja miski pole ka liigne.

Säästlikkus ennekõike

Ehitustöö hoolika läbimõtlemise tingis
samuti see, et eesmärgiks oli hakkama saada võimalikult nappide kulutustega.
Nii on näiteks soemüür laotud igalt poolt kokku korjatud tellistest. «Mõnikord
juhtus, et mööda Supilinna kõndides jäi silma üksik telliskivi kusagil maas
vedelemas. Eks see sai üles korjatud ja ära kasutatud,» annab Naatan selgitusi
ehitusmaterjali päritolu kohta. «Kõik on taaskasutuses,» lisab Anu, viidates
muuhulgas oma ema sauna voodrilaudadele, mis nüüd vannitoa välisseinu katavad.

Vannituba ise on aga täiesti omaette
maailm. Kõigepealt köidab pilku viltune puidust trepp, mis kummub dushi kohal
ja täidab vannitoa riiuli funktsioone. Sealsamas klaasukse taga on ka saun,
mille väikesest aknast saab otse kööki piiluda. Akna  värvilise vitraaži valas klaasikojas Naatan
ise.

Oskused tulevad läbi praktika

Ise on tehtud peaaegu kõik. Vaid ahju tegi
pottsepp ning aknad on samuti teha lastud. Veidi on krohvimistöödel abistanud
ka kunstikooli õpilased. Kui pere noorim liige Ade Leena veel päris beebi oli,
siis polnud emal eriti võimalik abiks olla. Hiljem, kui Ade suuremaks kasvas,
sai ka Anu rohkem kaasa lüüa nii krohvimises, vannitoa seinale ja põrandale
mosaiigi ladumises, kui ka muudes hädavajalikes töödes. Mosaiigi tegemiseks
kasutati muide katkiste kahhelkiviplaatide kilde.

Tekib küsimus, kust tulevad sellised
oskused ja ideed. «Oskused on tulnud läbi praktika,» räägib Naatan. «Isa maja
ehitamisel õppisin müüri laduma, vanaisa Harri tegi puutööd ja õpetas mind juba
maast madalast noa ning kirvega töötama.» Nii on näiteks voodid Naatani enda
tehtud, samuti elutoa laud. Ehitusoskusi on tarvis läinud ka Tarvastu koguduse
pastoraadi juures.

«Ehitamine on peaaegu hobiks saanud,» leiab
igapäevaelus hingehoidjana leiba teeniv Naatan, «sellel on oma lisaväärtus –
leida põhitöö kõrvale midagi, mis jätab nähtava jälje.»

Hingehoidja töös on ju silmaga nähtavat ja
mõõdetavat paraku vähe, tulemused on pigem tajutavad. «See siin on aga
konkreetne asi, nagu teraapia, kompensatsioon kõigele muule,» lisab Naatan.

Nähtava vajadus

Selge on see, et mingit tasakaalustavat
jõudu on inimese elus tarvis. «Ka paast on ju inimese jaoks. Sunnib inimest
teise nurga alt mõtlema, et ta saaks elus paika tasakaalud ja filtreerida välja
selle, mis elu ja suhet Jumalaga segama hakkab,» leiab Naatan lisades, et kodu
ehitamise protsess on tema jaoks olnud justkui see tasakaalustav pool, mida ta
inimesena vajab.

Konkreetseid peretraditsioone paastuajaga
seoses Haameritel ei ole. Vähemalt nähtaval kujul mitte, pigem omab see eriline
aeg tähtsust mõttetasandil – seda just muule keskendumises, sissepoole
vaatamises. Anu lisab veel, et on paastunud ka tervislikel eesmärkidel.
«Kummalisel kombel sobib paastuaeg alati väga hästi just sellesse aega, kus see
parasjagu on. Pärast tunned, et oledki puhas igas mõttes, et sinuga ongi mingi
muutus toimunud.»

Meis tuksub aastaring

«Paastuaeg on tegevuste, mõtete ja
valikutega seotud, sellel peab olema enda jaoks väärtust. Vähendan valikuid,
mis füüsist ja mõtlemist koormavad. See on aeg, mil ma ei anna nii palju välja
kui tavaliselt, pigem kogun,» mõtiskleb Naatan edasi. «Paastuajal tekib
mõnikord tahtmine kusagil padrikus olla, hoida distantsi,» leiab Anu. «Silmaga
nähtavaid kombeid ei ole, aga kusagil sisemuses tuksub see aeg ikkagi, ilma et
endale teadvustaks.» «Siin on küsimus elu korrastavates rütmides, ühega
hüvastijätmine, teise vastuvõtmine,» lisab Naatan. «Aastaring on ikka see, mis
tuksub sisemuses ja mõjutab meid. On asju, mis on lihtsalt sisse kasvanud.»

Anna-Liisa Vaher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)