Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ühest kirikukontserdist

06.11.2013 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Neljapäeva, 24. oktoobri hommikul kinkis Eesti Vähiliidu president mulle pääsme Tallinna Jaani kirikus sama päeva õhtul toimuvale Eesti Vähiliidu heategevuskontserdile «Unistused elavad». Ütlesin, et ei poolda kirikus korraldatavaid kontserte. Ta vastas, et jäägu kontserdist osasaamine minu enese otsustada. Kuna ta oli kalli pileti oma raha eest  ostnud, otsustasin minna.
Kontserdil esines kuus väga võimekat solisti G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli sümfooniaorkestri saatel. Kanti ette ka paar orelipala, mis aitasid meenutada, et olin kirikus. Kavalehel olid esitatavate palade nimetused kõik ingliskeelsed, samuti kõlasid laulud ingliskeelsetena, erandiks ainus eestikeelsete sõnadega esitatud laul.
Nõukogude ajal võideldi igati venestamise vastu, praegune inglise keele pealetung ja omaksvõtmine on aga okay. Pärast aspirantuuri astusin Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima, kuid jätsin pooleli. Kaua kahetsesin, nüüd enam mitte.
Kunagise Jaani koguduse liikmena õpetaja Albert Soosaare ajal ja kiriku meeskooris lauljana oli hea üle hulga aja olla koduses kirikus. Aga see hea olemise tunne oli üürike. See hakkas hajuma, kui solistide meloodilisele ettekandele järgnes kirikutäie rahva ebameloodiline käteplagin kiiduavaldusena esinejatele, seega siis inimestele, ja seda jumalakojas, mis pühitsetud üksnes Jumala teenimiseks, tema austamiseks ja kiitmiseks.
See tundus kirikus võõrastavana ja vastuvõtmatuna. Loobusin plaksutamisest. Kirikus olemise hea tunne kadus aga täielikult pärast nelja laulu rokkooperist «Jesus Christ Superstar». Ei talu seda Lunastajat mõnitavat psühhedeelse toimega muusikateost, mis on laadilt agressiivne.
Selles on Jeesusest tehtud rokkmuusika superstaar. Kui see pole blasfeemia, siis mis see on? Rokkmuusika stiilis eksalteeritud etteasted toimusid võidukaarel oleva Ristilöödu kuju all ja altari ees, kus paljudel kordadel altarisakramenti vastu võetud.
Kui kontsert läbi sai, tõusis rahvas püsti ja aplaus läks üle ovatsiooniks, seega siis tormiliseks kiiduavalduseks esinejatele. Olen harjunud kirikus püsti tõusma jumalateenistusel ette nähtud kordadel. Seekord jäin istuma. Mis toimub? Kuhu olin sattunud? See polnud enam endine Jaani kirik. Küsisin endalt: kuidas suudetakse kontserdisaaliks muudetud kirikus pidada jumalateenistusi?
Mulle on öeldud, et Jaani kirikut kutsutavat Vabaduse väljaku filharmooniaks. Aga kontserte ja plaksutamisi toimuvat ka teistes kirikutes, kuigi ise pole neist osa võtnud. Pärast kontserti vestlesin kolleegiga, kes arvas samuti, et plaksutamine kirikus pole sünnis, sama meelt oli ka Eesti Vähiliidu president.
Kontsert ise oli suurepärane, kuid toimus vales kohas.
Jüri Raudsepp,
emeriitõpetaja

 

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)