Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ühest elavast suurmehest

09.11.2007 | | Rubriik: Arvamus

Milles seisneb inimese suurus? Küllap selles, kuidas inimene on kasutanud ära talle Jumala poolt elamiseks antud aega, võimeid ja võimalusi. Mida rohkem ta neid kasutada on suutnud, mida rohkem ta on andnud endast teiste heaks, seda suurem on ta inimesena – mis siis, et seda mõistetakse sageli hinnata alles pärast tema surma. Kui siiski.
Erakordne sündmus
Teoloog ja usundiloolane Carsten Colpe kuulub selliste suurmeeste hulka, kelle suurust on hoomatud juba tema eluajal. Enamikule Eesti Kiriku lugejatest ei ütle tema nimi ilmselt midagi ja ka meie teoloogidest on tema tekste lugenud arvatavasti vaid need, kelle erialaks on võrdlev usundilugu, Uue Testamendi teadus või kirikulugu. Seda enam on aga põhjust teda tutvustada.
Käesoleva artikli autoril oli hiljuti võimalus olla tunnistajaks erkordsele sündmusele, Carsten Colpe elutööd tutvustava näituse avamisele Bremeni ülikooli raamatukogus, mis toimus 24. septembril rahvusvahelise teaduskonverentsi «Paljusus & representatsioon. Religioon hariduses, kultuuris ja ühiskonnas» raames. Üritusel osales ka kõrges eas suurmees ise. Ei ole just tavaline, et inimese elutööd tutvustav näitus avatakse veel tema eluajal.
Sündmus oli eriline sellegi poolest, et hiljuti annetas Carsten Colpe Bremeni ülikooli raamatukogule suure osa oma isiklikust raamatukogust. Ta ise ütles, et teadus ei ole isiklik asi, vaid kuulub üldsusele, ning tema sooviks on, et raamatud, mille najal ta oma elutöö on ära teinud, võiksid nüüd hakata teenima teisi. Teise osa oma raamatukogust on ta lubanud pärandada ülikoolile pärast surma.
Üliõpilasest professoriks
Carsten Colpe on sündinud 19. juulil 1929. a Dresdenis. Tema isa oli arst ja meditsiiniteaduse doktor, ema kohalik apteeker. Colpe õppis evangeelset teoloogiat Mainzi ja Göttingeni ülikoolis ning seejärel vanaida filoloogiat ja usundilugu Göttingeni ülikoolis, spetsialiseerudes iraani keeltele ja religiooniloole.
Oma esimese, filosoofiadoktori kraadi sai ta 1955. a (dissertatsiooni teemaks oli «Manilus araabia pärimustes»), teise, teoloogiadoktori kraadi 1960. a (dissertatsiooni teemaks «Religioonilooline koolkond (saksa piibliteaduses)». Samal aastal kaitses ta ka habilitatsioonitöö «Inimese Poeg ja tema eellugu», milles vaatleb nii juudi apokalüptikas kui ka Uues Testamendis esinevat salapärast Inimese Poja kuju ning selle religiooniloolist tausta.
Paralleelselt teadustööga oli Carsten Colpe tegev ka õppejõuna. Juba 1958. a hakkas ta õpetama nimeka Uue Testamendi teadlase Joachim Jeremiase assistendina Göttingeni ülikoolis. 1962. a sai ta Göttingeni ülikooli korraliseks usundiloo professoriks. Siit kutsuti ta 1969. a Berliini vabasse ülikooli iraani filoloogia professoriks. Vaba ülikooliga jäi ta seotuks kuni emerituuri siirdumiseni 1997. a ning praeguseni elab Berliinis.
Laia haardega teadlane
Professor Colpe on tähelepanuväärne selle poolest, et tal on mitu eriala. Ta alustas oma õpinguid Mainzi ülikooli evangeelses usuteaduskonnas ning õppis seejärel Göttingeni ülikooli usuteaduskonnas, kus kirjutas doktoriväitekirja, mis on oluline nii võrdleva usundiloo kui ka Uue Testamendi teaduse seisukohast. Tema õpetajateks olid sellised nimekad Uue Testamendi teadlased, nagu Eduard Schweitzer, Joachim Jeremias ja Ernst Käsemann. Samal ajal on Colpe iraani filoloog, kelle huvi on pälvinud eriti iraani religioonilugu, sealhulgas islam Iraanis. Ka tema teadustööd jagunevad kolme valdkonna, s.t võrdleva usundiloo, Uue Testamendi teaduse ja iranistika vahel.
Selles osas võib teda võrrelda tema kaasaegse Hans-Martin Schenkega (1929–2002), kes oli üheaegselt nii viljakas Uue Testamendi teadlane, egüptoloog kui ka koptoloog. Viimast seob Eestiga seik, et üks osa tema teaduslikust raamatukogust on jõudnud tema pärija, Berliinis elava koptoloogi ja Uue Testamendi teadlase Uwe-Karsten Plischi vahendusel EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogusse.
Mitte ainult teadlane
Carsten Colpe on olnud väga suure eruditsiooniga ja laia haardega õpetlane, kuid tema tegevus ei ole piirdunud üksnes teadus- ja õppejõutööga. Olles intellektuaal selle sõna klassikalises tähenduses, on ta olnud tundlik ka ühiskonda puudutavates küsimustes ning olnud tegev poliitikas. 1976. a asutas Colpe koos teiste intellektuaalidega nn Iraani komitee (tegutses 1980. a-ni), mille eesmärk oli juhtida avalikkuse tähelepanu inimõiguste rikkumisele Iraanis.
Kui 1988. a ilmusid Salman Rushdie «Saatanlikud värsid», mille eest ajatolla Homeini autorile surmaotsuse välja kuulutas, oli Colpe üks neid, kes organiseeris Rushdie toetuseks solidaarsuskampaaniaid. Carsten Colpe on võtnud palju sõna ka islamiga seotud küsimustes. Ta on võidelnud aktiivselt Euroopa kultuuris levinud arusaama vastu, nagu oleks islam võrreldes teiste usunditega oma olemuselt kuidagi agressiivsem.
Oma sõnavõttudes ja kirjutistes näitab Colpe veenvalt, et viha ja hirmu taga peitub tegelikult kõigile kultuuridele vähem või rohkem omane võõristus «teise» kui «võõra» suhtes. Et saavutada religioonide ja kultuuride vahelist üksteisemõistmist, on oluline sellistest eelarvamustest vabaneda ning teadlaste ülesanne on selgitada taoliste eelarvamuste paikapidamatust.
Igaviku puudutus
Atmosfäär, mis valitses Bremeni ülikooli raamatukogu lugemissaalis Carsten Colpe elutööd tutvustava näituse avamisel, oli harras ja pühalik. Liigutav oli kuulata vana ja raskesti haige suurmehe tänusõnu tema üritusel osalenud õpilastele, ja hetk, mil ta võttis kokku kogu oma elu, mõjus otsekui igaviku puudutus, otsekui hetkeline väljaastumine ajast.
Ilmselt tajume me just sellistel hetkedel inimlikku suurust, mis kestab üle aja ja millel on tähendust rohkem kui vaid mõne sugupõlve jaoks. Olgem Jumalale tänulikud, et meie hulgas on inimesi, kelle pilk näeb vaid praeguse hetke praktilistest vajadustest kaugemale ning kes suudavad avada ka uksi meist ajas ja ruumis kaugetesse kultuuridesse.

Jaan Lahe

7 Kommentaari artiklile “Ühest elavast suurmehest”

  1. Madisson ütleb:

    See igavikupuudutus raamatukogus on ilmselgelt härra Lahe isiklik meeleliigutus oma iidolite läheduses.
    Minu meelest on väga halb, kui kirikuõpetaja on sellises enesepettuses, et samastab inimeseimetlust ja Baabeli torni kummardamist Jumalike dimensioonidega.
    Ja väga kahjulik on ka arvamine, et mida rohkem me oma aega kasutame, seda suuremad me oleme. Kahtlen väga, et kasvõi postuumselt kõrgustesse tõstetud inimsuurused on Issanda lauas juba seetõttu, et nad on palju töötanud, et meie neid imetleme nende töövõime, pühendumise ja isikuomaduste abil saavutatu pärast. Karta on, et meie ei oska tavaliselt neid inimesi eristada nagu sikke lammastest. Kindlasti aga ei kattu meie sajandiinimeste top 100 Jumala lauda kutsututega. Seda oleks ääretult naiivne ja inimlikult uhke arvata. Soovin, et hr Lahe ei imetleks ennast ega teadmisi liiga palju, kuigi ta on ehk terve elu nohik olnud, sest tema positsioonis on sellel mõju inimestele.

  2. Jaan Lahe ütleb:

    Jah, meie ei tea tõesti, kelle peale Jumal armu heidab ja võimalik on seegi, et paljud neist, keda inimesed suureks peavad, osutuvad Jumala ees väikesteks. Viimselt oleme me kõik Jumala ees väikesed, aga…samas olen ma kindel, et intellektuaalsed võimed (nagu paljud muudki võimed) on Jumala suur and ja see, kuidas me nende enda kätte usaldatud \”talentidega\” kaupleme, ei ole sugugi ükskõik. Ma teen ehk \”Madissonile\” ülekohut, kuid mulle tundub, et ta on selle mõtteviisi esindaja, mis mind kirikus on kohutavalt häirinud ja häirib üha enam. Ja selle mõtteviisi võiks võtta kokku nii: inimene ei tähenda midagi, tema töö, tema pingutused, tema panus inimkonna heaks ei tähenda midagi. Jah, loomulikult ei suuda keegi kindlustada endale selle kõige läbi õndsust, kuid ka meie elu ja toimimine siin maises maailmas on väärtuslik, sellel on tähendus ja ma usun, et nii on see ka Jumala silmis nii. Sest Jumala jaoks ei ole inimene väärtusetu – Ta on inimese loonud, varustanud teda mitmesuguste annetega ja öelda nüüd, et see kõik \”ei tähenda midagi\”…Minu arusaamise järgi on see küll pehmelt öeldes jumalateotus. Olen koos Paul Tillichiga vastu sellisele ristiusukäsitlusele, mis (enda arvates) ülendab Jumalat inimese alandamisega. See on ka põhjus, miks ma suhtunud eitavalt kõigisse totalitaarsetesse ristiusukäsitlustesse ja totalitarismi üldse.
    Carsten Colpe on teoloog, kristlik mõtleja, kes on andnud väärika panuse Piibli uurimisse ning nimetada tema elutööd väärtusetuks on lihtsalt räige solvang. Ma ei saa aru, miks ei peaks ma kirikuõpetajana väärtustama inimesi, kes on suutnud ja tahtnud rakendada oma vaimseid võimeid teiste heaks. Usun, et Jumal toimib inimeste kaudu ja kui Ta seda teeb, miks ei või ta seda teha ka intellektuaalses sfääris tegevate inimeste kaudu. Näen vastupidises suhtumises paraku paljude kirikuinimeste hulgas levinud antiintellektuaalset hoiakut, mille kohta kirjutasin kord ka Eesti Kirikusse ühe kriitilise loo. Selle hoiaku kasvades/levides jäetakse kirikust ja ristiusust eemale üks sotsiaalne grupp ja kirikuõpetajana näen ma hoopis oma kohust sellele vastu astuda.
    Ja viimaks veel provokatiivne küsimus: Miks ei või inimene tajuda igavikku (jumalikku, püha) läbi argise ja miks ei või igavene (jumalik, püha) olla tajutav ka meie \”meeleliigutustes\”? Minul pole küll ühtegi vastuväidet, et see nii olla ei võiks.

  3. tavainimene arvab ütleb:

    J.Lahe: Miks ei või inimene tajuda igavikku (jumalikku, püha) läbi argise ja miks ei või igavene (jumalik, püha) olla tajutav ka meie \”meeleliigutustes\”?…

    Vastus: uskuge või mitte – võib küll ja (hoolimata kiriku ponnistustest ;) ) tunneb ja tajub ka.

  4. jaan Lahe ütleb:

    Jah, kui Jumalale hakatakse ette kirjutama, kuidas, kus ja mille kaudu Ta inimestele midagi ilmutab, siis on asjad küll halvad.

  5. Madisson ütleb:

    Tunnistan, et mu esimene kommentaar läks pisut solvavaks ja isiklikuks. Ma ei tea, miks mul see ikka juhtub. Igatahes, palun vabandust. Ja kui sealt välja rookida mingi mõte, mida ma tahtsin öelda, siis seda arvan ma ikkagi nii.
    Mul pole ühtegi vastuväidet, et Jumalat ei võiks kogeda argises ja meeleliigutuses, aga mind samas häirib miski muu. Mul pole ka intelligentide vastu midagi, aga kõrkus, eneseimetlus, eneseusk, kõik see on inteligentse inimese puhul nagu võikam ja rafineeritum. Kindlasti ei suuda ma leppida sellise materialistliku lähenemisega, nagu kannatlik nokitsemine millegi kallal tõstaks inimese väärtust. Ja mida muud on üks teadlase töö kui nokitsemine. Pidev rutiinne ennastsalgav nühkimine mingi konkreetse eesmärgi nimel. Ma saan aru munkadest, kes samuti oma võimeid ja oskusi kokku võttes loovad aeganõudva töö tulemusena midagi kaunist, et seejärel see hävitada. Nende jaoks on see praktika, õppimaks vabanema oma kiindumustest. Ma saan aru munkadest, kes päevast päeva laulavad pühi laule, et maailma vaimsust \\\”puhastada\\\”. Nende usk sellesse, et see aitab on juba iseenesest austust äratav. Aga usk ühiskonda, kui mingisse masinavärkki, mille efektiivsus ja ratsionaalsus on eesmärgid omaette, ei ole mulle kuidagi vastuvõetav kristlikus kontekstis. Vähemalt mitte selles, mida Jeesus mu jaoks esindab. Mille poolest me siis oleme paremad või kristlikumad ükskõik millisest karjeristist või teadlasest? Ja ärge öelge, et meie eesmärk pole saada paremaks. Jeesus küsis ka, et mille poolest te olete paremad, kui …?
    Mu meelest oleks nii mõnigi kristlik teadlane, olgu teoloog või mis iganes, palju kristlikumalt elanud, kui ta oleks jätnud grandioosse piibli uurimise asemel oma elus jätnud ahelsuitsetamise, kohvi joomise, õppinud olema alandlikum, vähenõudlikum, isetum, mõistvam vms. Ütlete, et teadustöö ei sega tal kõike seda? Paraku tundub, et segab. See näiline materijaalne kasu, millest paljud meist lahti ei suuda lasta ei ole tõenäoliselt Jumala silmis ehk igavikulises mõttes mõtekas. Me võime ju mõelda, et vaat, kui palju inimesi saab nüüd minu elutööd kasutada enda ja teiste valgustamiseks, aga see on juba eneseimetlus, seega ränk patt. Valgustus tuleb nagunii Jumalalt ja selleks ei ole meil tähtis teada, kas me pingutasime või mitte. Pole tähtis näha ühiskondliku \\\”kasu\\\” kordinaatteljel oma töö tulemust ja väärtust ning eesmärki. Kuidas jääb päev korraga elamisega? Jutt valgub laiali, aga kes tahab, see mõistab.
    Kokkuvõtlikult, lugedes J. Lahe arvamust, assotseerusid mulle \\\”usklikud sportlased\\\”, kes kiidavad ja tänavad Jumalat iga cm eest, millega nad oma tulemust parandavad. Assotseerusid teadlased, kes usuvad nii jäägitult teaduse võidukäikku või tehnoloogilist progressi, nagu see oleks mingi lunastuse tee. Olles samal ajal nagu pimedad kõige suhtes, mida inimkond on hävitamas, just \\\”tänu\\\” nendele samadele teaduse saavutustele, mis meie elu paremaks pidid muutma. Ma ei lasku siinkohal detailidesse kirjeldamaks pöördumatuid kahjusi loodusele, kultuuridele, keeltele, rahvastele, mida on tehtud. Kes näeb, see teab isegi. Imetleda kellegi elutööd – see on mu jaoks midagi väga ebakristlikku ja midagi väga halvas mõttes inimlikku, mis ei tee kedagi õndsamaks. See on Paabeli torni imetlemine, nagu ma juba ütlesin. Kuidas jääb sellega, et ärgu sinu parem käsi teadku, mida vasak teeb jms kirjakohad? Kindlasti annab neid kuidagi hästi profaanselt seletada ja seda tehaksegi iga päev. Kuidas muidu suudetaks endale peeglis otsa vaadata, kui ollakse k i r i k u õ p e t a j a ametis? Pole ma veel näinud kirikuõpetajat, kes tunnistaks, et ta on usu poolest sitakott. Kes seda tunnistaks, peaks ju loogiliselt võttes maha panema nii pretensioonika ametikoha nagu kirikuõpetaja. Paraku ei ole näha kuskil pool sellist enesesalgamist. Järelikult jääb üle piiblit \\\”pehmelt\\\” tõlgendada – nii, et ise ka ikka lambukeste hulka ära mahuks.
    Miks me samastame Jeeuse mõistujutus mainitud talentte mingite füüsiliste või mõistuslike eeldustega? Minu meelest on talentide puhul tegemist ennekõike usuga. Sinepiivaga, mis meile on antud. Kas me paneme ta idanema või mitte? See, et ma oskan kolme palliga žonglöörida, ei ole mingi talent ja ma ei raiska oma elu, kui ma ei lähe tsirkusesse tööle.
    aitab kah.

  6. Lihtsalt arvaja ütleb:

    Ma kardan, et paljud teadustööga pühendunult tegelejad pole sugugi materiaalselt rikkad, vaid kuskil üsna kehva palga peal. Ja pole mõtet neile ka ette heita, et nad \”kauplevad\” just nende annetega, mida Jumal on just neile kinkinud, näit. oma intellekti, töövõime jmt-ga. Ka selliseid inimesi on vaja ja omal kombel võivad nad ka Jumalariiki üles ehitada, jäädes kindlaks oma kutsumusele ja pürgides mõne suurema sihi poole. Muide, siht ja eesmärk peabki olema suurem kui inimene. Ei maksa olla kade ja kibestunud. Kui teadus pole sinu ala, kui sul pole võimeid ja üüratut püsivust, pole ka mõtet teadust narrides ja iseendale valetades olla nö. poolharitlane. Ole parem aus kaupmees või autojuht või kasvõi koristaja, kes iganes, aga ära võrdle end pidevalt teistega. Püüa olla väga osav kaupmees, väga hea autojuht – ja miks ka mitte, superkoristaja (ka seda tööd võib teha kehvalt ja teha kõrgel professionaalsel tasemel).

  7. Madisson ütleb:

    Viimane arvaja ei ole kahjuks üldse aru saanud, mida ma tahtsin öelda. Ma võiksin teadust ka teha, kui näeksin sellel mõtet. Asi pole selles, nagu mul poleks võimeid. Ma tahan öelda, et need meie arvates võimed, ei ole mingid VÕIMED, eriti usulises mõttes. Võimed ei oma üldse mingit tähtsust. Mingist kibestumisest teadlaste vastu ei saa minu puhul rääkida. Mul on neist kahju isegi natuke. Ärme loome omale illusioone nagu mingi pühendumine institutsionaliseeritud teadusele on Jumala poolt antud anne ja talent. Meie tänane annete ja oskuste kataloog on meie enda loodud nimekiri tegevustest, mida arvame oluliseks ühiskonna masinavärgi üles ehitamisel. Jumala antud talente ei saa arvatavasti kuidagi fikseerida ega mõõta. See mõistukõne on sümboolne aitamaks meil järele mõelda, et kas me kasutame ära kogu meile antud võime ja jõu, et elada usus ja püüelda taevariigi poole. Palun ärge looge omale illusiooni nagu mingi Jumalariigi ülesehitamine käiks ja oleks meie eesmärk. Ja kui sellist abstraktsiooni kasutada, siis jäägu ta abstraktsiooniks, millegi palju metafüüsilisema jaoks, mis meie sees toimub, aga mitte aga tänase ühiskonnakorralduse sõnakuulekat järgimist. See ei ole Jumalariik, millest Jeesus räägib, see on Maailm, millel on oma isand, kes ei ole meie Issand. Jeesuse kuningriik ei ole sellest maailmast. Professionaalsus ei ole mingi kvaliteet ega nõue jõudmaks jumala riiki. See on kaasaegse spetsialiseerunud, masinavärki meenutava ühiskonna \”meelitusnimi\” oma sõnakuulelikele robotitele/mutrikestele/jüngritele. On sügavalt kahju, et nii palju kristlasi on ka pimestatud maailmast, aga midagi pole parata, see süsteem on nii võimas, et sellest on raske pääseda. Aga just sellest pääsemist on Jeesus meile õpetanud ja osutanud. Vähemalt mina arvan nii. massiteadvuse üldkehtivaid kategooriad on meile nii emapiimaga sisse söödetud, et nende \”ebatõelisusest\” teadlikuks saamine on suur ime. Ja mine võtta kinni, kui palju see sõltub meist, meie usust või Jumala kingist. Kuidas saada lapse sarnaseks? Kuidas mitte muretseda homse pärast? Vaevalt institutsionaliseeritud teadustööga tegeledes.Jumalariigi ja teama õiguse otsimine võib muuhulgas tähendada lugemist, mõtisklemist, mediteerimist, kontemplatsiooni, keskendumist, pühendumist, mida kõike läheb ehk tarvis ka teadustöös, kui viimane ei ole vaba hinge tee. Teadusega tegelejal tuleb lisaks muganduda maailmaga, et sobituda raamidesse ja kataloogidesse, mille see talle seab. Nii sünnib kontseptsiooni peale kontseptsioon ja see kõik on healjuhul väga põnev ning efektne, aga indiviidi isiklik meeleparandus jääb olemata.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)