Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Ühest eesti soost müstikust ja usundiloolasest

09.02.2010 | | Rubriik: Persoon minevikust, Tähtpäev

Robert Kannukeses olid ühendatud suur lugemus, heatahtlik suhtumine inimestesse ja julgus olla tavapärasest erinev. Foto: ErakoguProfessor Robert Kannukene on üks ekstravagantsemaid ja omanäolisemaid vaimulikke ja teolooge, keda olen tundnud. Ma ei ole teda meenutades neutraalne, sest olin tema õpilane ja olen talle tänu võlgu ühe asja eest.
Just tänu Kannukesele, kes oli õppinud usundilugu Berliinis ja Pariisis ning suhelnud mitmete tollaste tuntuimate usundiloolastega ning kes õpetas usundiloo aineid Usuteaduse Instituudis, valisin minagi oma teiseks erialaks Uue Testamendi teaduse kõrval usundiloo, mida ma nüüd ise ka Tallinna Ülikoolis ja Usuteaduse Instituudis õpetan.
 
Esimesed kohtumised
Meie esimesed kohtumised leidsid aset Keila kirikus, kus Kannukene tollal õpetajaks oli. Ta jäi mulle hästi meelde oma ekstravagantsete, s.t tavapärasest erinevate ja hästi pikkade jutluste poolest (mäletan jutlusi, mis kestsid üle tunni). Ja kuigi need ei järginud väga ranget dispositsiooni, ei olnud neid raske kuulata, sest räägitu oli äärmisel huvitav. Loomulikult jäi esialgu mulle palju mõistetamatuks, sest see oleks eeldanud Kannukese õpetaja, rootslasest müstiku Emmanuel Swedenborgi teoste tundmist. Alles hiljem omandasin ma selle tema jutluste sügavamaks mõistmiseks vajaliku taustsüsteemi.
Ma ei mäleta meie esimest vestlust, kuid läksin pärast ühte jumalateenistust arglikult (olin tollal 15-16aastane koolipoiss) käärkambrisse, et Kannukesega rääkida. Ütlesin talle, et mul on tulevikus soov õppida teoloogiat ja et mind huvitab väga usundilugu. Kannukene suhtus minusse väga heatahtlikult ja kuulas mu ära ning kutsus endale külla. Hakkasin teda tihti enne ja pärast jumalateenistust kodus külastama (Kannukene elas kiriku lähedal), sain temalt laenuks raamatuid lugeda ja nii meie tutvus algaski.

Usundiloolane ja müstik
Kui minult nüüd palju aastaid hiljem küsida, mis mind Kannukese isiku juures paelus, siis vastaksin kõhklemata, et kolme iseloomujoone kombinatsioon. Temas olid ühendatud suur lugemus, heatahtlik suhtumine inimestesse, ka nendesse, keda ta eksiõpetuste pooldajaiks pidas (eksiõpetused olid tema jaoks näiteks roomakatoliiklus ja vennastekoguduse liikumine), ja julgus olla ebakonventsionaalne ning kui vaja, siis vastanduda ka enamuse seisukohtadele. Hindan viimast joont eriti meie kirikus viimasel ajal süvenevate autoritaarsete suundumuste taustal, mille üheks ilminguks on minu jaoks teoloogiliselt küsitava väärtusega seisukohtade kehtestamine «kiriku seisukohtade» nime all ja nende kohustuslikuks kuulutamine kiriku liikmetele.
See julgus vastanduda oli Kannukese juures ehedalt luterlik joon. On ju luterlus olnud algusest peale kriitiline erinevate «kiriku seisukohtade» suhtes, näidanud nende realatiivsust ja küsitavust pühakirja keskmest (s.t Kristusest ja Tema lunastusest) lähtudes ja rõhutanud, et igal kristlasel ja teoloogil on õigus ise uurida ja otsustada, mis on õige, ning vastavalt sellele ka toimida. Kannukene elas selle põhimõtte järgi vaatamata sellele, et see tõi talle kaasa ka konflikte ja mittemõistmist.
Kui püüda Kannukest kuidagi «määratleda», öelda, kes ta oli, siis kindlasti oli ta usundiloolane. Oma magistritöö (kaitses selle enne sõda Tartu Ülikoolis) kirjutas ta küll Teichmülleri religioonifilosoofiast (ja religioonifilosoofia puhul vaieldakse, kas see ikka kuulub religiooniteaduste hulka), kuid tegeles suure osa oma elust võrdleva usundiloo ja usundifenomenoloogia probleemidega, huvitudes eriti sügavalt muinaspärsia usundist, sest selle usundi eshatoloogia (s.t õpetus viimsetest asjadest) on mõjutanud juudi ning seeläbi ka kristlikku eshatoloogiat. Individuaalne eshatoloogia, s.t õpetus sellest, mis ootab inimhinge pärast surma, oli talle eriti südamelähedane.
Sellest teemast oli huvitatud ka Swedenborg, kelle õpetuse populariseerimisega Kannukene ka tegeles. Ta rajas Swedenborgi õpetusele terve oma õpetusliku süsteemi. Kuid ma olen veendunud, et müstika ei huvitanud Kannukest üksnes teoreetiliselt, vaid ta tundis müstikutega ka suurt hingesugulust. Oma viimastel eluaastatel tegi Kannukene ka vihjeid isiklikele müstilistele kogemustele, visioonidele, milles ta kohtus olenditega sealpoolsusest.

Usuline tolerants ja oikumeenilisus
Kannukesel oli veel üks meeldiv joon, mida ei ole just kõigil teoloogidel – ta suhtus sallivalt mittekristlikesse usunditesse, uskudes, et Jumal on end ilmutanud ka väljaspool juutlust ja kristlust. Ja ta oli oikumeeniline. Kuigi näiteks roomakatoliku kirikut pidas ta valeõpetuste kandjaks (nagu Luthergi), uskus ta ometi, et Jumala Kirik on üle kirikute ja et tõelisse kirikusse võib kuuluda nii katoliiklasi, baptiste kui ka vennastekoguduse liikmeid, sest tõeline kirik ei ole Kannukese järgi mitte organisatsioon, vaid uskuvate ja armastavate hingede müstiline osadus Kristusega.
Ta oli veendunud, et selliseid hingi on olnud kõigil aegade ja kõigis kirikutes ning on veelgi. Kannukese ümber tekkis eri konfessioonidesse kuuluvatest kristlastest ring, kus oli nii luterlasi, nelipühilasi kui baptiste. Nad külastasid teda kodus, vestlesid temaga usulistest probleemidest ja kirjandusest, mida olid lugenud. Ka minul oli võimalus osaleda selle ringi kokkusaamistel.

Viimased kohtumised
Minu viimased kohtumised Kannukesega leidsid aset ajal, mil ta oli juba siirdunud emerituuri. Külastasin teda ikka kodus. Vestlesime kirjandusest, religioonidest, minu tulevikuplaanidest. Kuid minust ei saanud swedenborglast (nagu Kannukene lootis), ma olin avastanud enda jaoks hoopis teistsuguse ja palju «ratsionaalsema» teoloogia ning meie teed läksid lahku.
Siiski meenutan Kannukest suure tänutundega ja mul on au olla õppejõuks seal, kus Kannukene õpetas – Usuteaduse Instituudis.
Õpetan sealgi usundilugu ja loodan, et ehk aitab mittekristlike usundite tundmine hakata nägema uudse pilguga ka ristiusku – et me ei kapselduks enesesse, vaid oleksime otsivad ja avatud.

Jaan Lahe

14. veebruaril möödub 100 aastat Robert Kannukese sünnist
Ta lõpetas 1935. a Tartu ülikooli usuteaduskonna teoloogiamagistri kraadiga; täiendas end enne Teist maailmasõda Berliini, Sorbonne’i ja Groningeni ülikoolis. Ordineeriti Otepää kirikus 25. jaanuaril 1942. Teenis kogudusi Saaremaal; aastatel 1944–1978 Urvaste ja elu lõpuaastail Keila kogudust; oli Usuteaduse Instituudi võrdleva usundiloo õppejõud, valitud praostiks Võrumaal ja Lääne-Harjus. Robert Kannukene suri 14. juunil 1992. aastal Keilas ja on sängitatud Lüllemäe kalmistule.
EK
 
 
 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)