Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Üheksakümmend kolm käepigistust

25.01.2006 00:00 / Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 25. jaanuar 2006 Nr 4 /

Lendasime möödunud nädalavahetusel Saksamaale, et külastada oma Greifswaldi sõpruskogudust. Arutlesime maast-ilmast ja inimestest. Minu reisikaaslasel, palju käinud ja näinud mehel oli huvitav tähelepanek: eestlaste pildialbumites on raske leida rõõmsaid, naeratavaid nägusid, samas kui näiteks sakslased või hollandlased armastavad jäädvustada perekondlikke või sõpruskondlikke koosviibimisi, sest need on enamasti meeleolukad, südamlikud ja oodatud. Ei ole nii, et tullakse kokku, süüakse, visatakse viina ja kirutakse valitsust.

Kohapeal sain sellele väitele kinnitust. Minu võõrustaja, pensionipõlve pidav pastor, kes oli oma tööaastatel jõudnud kaitsta doktorikraadi, organiseerida keskaegse kiriku siseremondi, olla 3 aastat Greifswaldi linnapea ja avaldada raamatu, mis käsitleb inimese isiksust ja vaba tahet, näitas mulle oma pildialbumit. Sealt sain aimu, kui olulised olid selle väsimatu töömehe jaoks perekondlikud matkad, sünnipäevad ja piknikud.

Oma esimeses jõululäkituses tuletas peapiiskop Andres Põder meelde, et piir perekonna ja koguduse vahel on tinglik. «Kui me ei tunneta perekonda kui osa kogudusest ega tunne end koguduses nagu kodus, pole me Jumala armastust veel endale ligi lasknud. Meie rahvas vajab tugevaid peresid ja tugevaid kogudusi, kus valitseb Kristuse vaim, aated ja eetos.»

Käesoleva lehenumbri ilmumise päeval lõpeb Võrus Kubija hotellis EELK vaimulike konverentsi istung. Viimasel ajal on konverents läbi teinud mitmeid olulisi muutusi: liikmeskond hõlmab nüüd ka diakoneid, alama astme õpetuslike ja liturgiliste küsimuste üle otsustamine on antud piiskopliku nõukogu pädevusse, mistõttu konverentsi põhikirjaline roll on muutunud mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Ja ometi on osavõtjate hulk aasta-aastalt kasvanud.

Konverentsi ametist lahkuv juhatus on püüdnud anda oma osa selleks, et vaimulikel oleks tahtmist kokku tulla. Et oleks südamlik, sundimatu ja mõnus. Ma ei tahaks, et konverentsist saaks midagi Riigikogu istungitesaali taolist, kus erinevad erakonnad püüavad end kehtestada – kes veenmisjõudu ja kes venitamistaktikat kasutades. Pigem unistan sellest, et vaimulike konverents oleks nagu perekonna või suguvõsa kokkutulek, kuhu ei jäeta tulemata ega tehta krimpsus nägu ka siis, kui mõni teema või ettekanne pole minu maitse.

Mulle on eluks ajaks meelde jäänud üks käepigistus. Olin 8aastane, kui maeti mu vanaisa. Toonane Nõmme Rahu koguduse õpetaja surus mu kätt nii tugevasti, et see tegi lausa haiget. Minu lähikonnas ei olnud inimestel kombeks üksteist kättpidi tervitada, saati veel poisijõmpsikaid. Õpetaja käepigistuses oli midagi ülesraputavat ja samas vandeseltslaslikku. Mulle tundus, et nii saavad üksteist tervitada ainult omad.

Vaimulike konverentsile registreeris end 94 vaimulikku. Olen päris kindel, et need 93 käepigistust, mida saan ametivendade ja -õdedega kohtudes ja Jumalaga jättes vahetada, pakuvad piisava annuse solidaarsust ja küünarnukitunnet terveks aastaks.

Südamlik tänu kõigile, kes on aidanud vaimulike konverentse ette valmistada ja läbi viia. Konverentsi uuele juhatusele aga häid ideid, üksmeelt, jaksu ja tarkust taevast!