Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Ühe sõna tähendusest

22.08.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Eesti keeles on üks väga tore sõna. Ligimene. Tore on ta selle tõttu, et küll lihtne kirjutada, tuleb ometi üsna sageli ette, et kirja on pandud hoopis „ligemine“. Tõenäoliselt tuleneb põhjus vanast ja visast keelepruugist.
Kirjakeele sõnaraamat annab sõnale selgituseks „kaasinimene“. Piibli lühikonkordans annab vasteks „inimene“. Poolteist nädalat tagasi Puhja koguduse rahvaga palverännakul käies mõtiskles õpetaja Kuusemaa ligimese teemal. Pühakiri annab selleks ka piisavalt näpunäiteid. Näiteks Matteuse 5:43 ütleb: „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast.“
Mõte suundus ligimese-teemale uuesti seoses taasiseseisvumispäevaga. Meenuvad ärevad augustipäevad ja teletorni kaitsmine 1991. aastal. Noil päevadel ja kuudel, kui vabadusepuhang üle maa käis, olime valmis elu kaalule panema ja seisime õlg õla kõrval. Keegi ei küsinud siis, oled sa jumalakartlik või hoopistükkis ateist. Kõik olid kõrvalseisjat valmis armastama nagu iseennast ja käituma nagu samaarlane (Lk 10:30–37).
Üheslaulmine tõi pühapäeval Tallinna lauluväljakule taas rahvamassid laulma isamaalisi laule ja naelutas teleri ette ülekannet vaatama. Siis kogesime taas seda küünarnukitunnet ja iga naaber oli ligimene. Keegi ei vaadanud ega mõelnud naabri usutunnistusele. Oli rõõm oma vabadust nautida ja seda kõva häälega kuulutada. Võib-olla kellelgi oli mõtteis rikkuda kümmet käsku või suisa tegi seda, kuigi kirjutatud on: ära himusta ligimese vara ega naist.
Täna on jälle tavaline päev, täis tööd ja kohustusi. On armsad kodused ja armsad töökaaslased. Minu ligimesed igal juhul. Selles on üheselamise tunnet, mida soovin kõigile.
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)