Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ühe köstri lugu

22.12.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Eduard August Viik (19.08.1895–19.08.1976) tuli Muhu saarele köstriks aastal 1937. Tema elupaigaks sai köstritalu, mis asub kirikust ühe kilomeetri kaugusel. Eduardil oli muusikanne, tema noorel naisel Miinal kunstianne, üks mängis pilli, teine maalis seintele pildikesi ja illustreeritud piiblisalme. Mõlemal oli kaunis lauluhääl ja usk, millele ehitada oma ühine elu.
Harjumaa noormehele ja Sõrve sääre noorikule meeldis Muhu esimesest pilgust. Köstritalus kasvasid üles nende neli last ja hiljem veetsid oma koolivaheajad siin kõik lapselapsed.
Kuna Muhu Katariina kirik kandis sõjas suuri kahjustusi, sai köstritalust ka koguduse kirik ja kodu ning jäi selleks kogu nõukogude ajaks. Teenistusi peeti siin igal pühapäeval ja köstrimaja kirikusaal, mis võttis enda alla kolmandiku taluhoonest, oli alati rahvast täis. Tuldi jalgratastega ja jalgsi, tuldi kilomeetrite kauguselt, aga üle kaheksa versta ei tulnud kellelgi kõndida, sest kaugemale Muhu saar lihtsalt ei ulatu, meri tuleb vastu.
Jõulupühad on kirikurahvale olnud alati eriline aeg. Kiriku kantseleis, talu keskmises kambris, oli suur leivaahi, kuhu pereema pani kõik toidud õhtuse teenistuse ajaks sooja, et pärast teenistust perega üheskoos lauda istuda. Lisaks kuusele toodi köstritalu tuppa ka põhud, mille peal lapsed hullasid, kuni viimaks magama jäid.

Eduard armastas muusikat. Igat hommikut alustas ja õhtut lõpetas ta sellega, et istus harmooniumi taha ja mängis ning laulis seal Jumalale kiituseks. See oli ka tema kui köstri põhiülesanne jumalateenistustel. Ent kuna õpetaja käis Muhus vaid kord kuus, siis ülejäänud kolmel pühapäeval viis teenistusi läbi köster olles samaaegselt nii organist kui jutlustaja.

Küllap on praegugi mõnes väiksemas koguduses samalaadseid ametimehi, kelle kohta võib öelda «mees nagu orkester». Eduard andis pühapäevakooli- ja leeritunde, käis külades piiblitunde pidamas, ristis lapsi ja mattis kadunukesi ning pidas koguduse arvemajandust. Mõnda aega oli ta koguduse töö kõrvalt ka postiljon ning muidugi tuli maakohas teha jõudumööda talutöid.

Eduardi lapsed mäletavad selle kohta üht lugu. Kord olid nad põllul kartuleid võtmas. Ühel hetkel oli isa öelnud, et ta peab pisut hinge tõmbama. Suur oli nende üllatus, kui mõne aja pärast kostus avatud aknast rõõmus lauluhääl ja pillimäng. Varsti tulnud pereisa põllule tagasi reipa ja rõõmsamana. See oli tema viis jõudu ammutada.
Eduard Viik teenis Muhu kogudust köstrina kuni surmani, kokku pea nelikümmend aastat.
Ta kutsuti igavikku oma 81. sünnipäeval. Saartele pääsemiseks oli mandrielanikul tollal vaja piirivalvele esitada eriluba, mille sai saareelaniku kutse alusel. Nüüd ei pidanud suurele osale matuselistest seda luba enam taotlema, sest sünnipäevaks olid nad juba kutse saanud.
Mare Palgi,
Eduard Viigi noorim lapselaps

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)