Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ühe kirikuehituse murekas eellugu

03.11.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Avinurme kabeli remonditööde käigus tuli päevavalgele väike plekk-karp, mis varjas viit hästi säilinud paberilehte: «Meie aeksed mälestused tulewa põlwe rahwale Aastast 1897». Leid valgustab sealse rahva lootust ehitada endale kirik.

Avinurme kogudusele on tagastatud 1897. aastal rajatud kalmistu ja seal paiknev kabel, mille seisukord ei olnud kadestamist väärt. Matuse ajal oli seal õpetaja Rene Alberi sõnul hirm põrandast läbi kukkuda. Möödunud aastal sai kabel uue põranda, sel aastal vahetatakse välja pehkinud tornitalasid, et kabel saaks kunagi pärast sõda mahalõigatud torni asemele uue.

10. oktoobril aga juhtus õpetaja ja sealse rahva jaoks olema õnnelik päev – mahavõetud talasid kütteks saagides hakkas õpetajale silma plekitükk, mis osutus talasse uuristatud õõnsusesse peidetud karbikeseks. Pinevusega oodati teateid minevikust möödunud aastal, kui kiriku vundamenti seest- ja väljastpoolt lahti kaevati (torn oli 21 cm maa sisse vajunud), sest rahva seas tiirleb jutt selle nurgakivisse paigutatud torbikust tsaari 10rublase kuldmündiga. Ootamatu leid tuli aga hoopis remonditavast kabelist.

Naabrite õnneks

«Sellest on nüüd juba ligi 40 aastad tagasi kui meie omale akkasime kirikud ja kabeli aeda tahtma ja paluma aga et se asi seie aiani on edasi läinud on sellest tulnud, et meil palju wastalisi on olnud,» on kirjutanud Karel Kalaus ja Josep Pukk, kirjatöö autorid.

109 aastat tagasi kirjutatud ülestähendus heidab valgust tolleaegsele ja veel varasemale meeleolule, milles valitseb sealsete külaelanike suur soov ehitada oma kirik. Jumalateenistusel käidi küll 25 km kaugusel asuvas Lohusuu kirikus (Torma abikirik), mille puidust hoone ehitusaastaks on 1667. Soovi suurendas asjaolu, et 1878–1882 ehitati Lohusuule vana kiriku kohale uus kivist hoone.

Nüüd, pärast Avinurme leidu pildilt Lohusuu kiriku sihvakat torni ja pikihoonet ilmestavaid tornikesi vaadates, tekib mõtteisse mitu valusat küsimust.

Aga loeme kirjutatut: «Ja siis tuli 1877 aastal Lohusu uwe kiriku ehitus, ja siis ei akkand meie poolt rahwas enam sinna seltsi ehitama, ehk kül õppetaja seda sovis ja sundis, ja kui Lohusu rahwas kiriku walmis saiwad, siis akkasiwad meie käest raha nõudma, ja et meie ei tahtnud sinna maksa, et meie tahme omale kirikud ehitada, aga sest ei küsitud, ja siis risuti meid oksjoni teel, müidi meil lomad, riided, wankrid, sanid, ja mis kellelgi kätte saadi, ja wõeti iga mehe hinge pealt 3 rubla 30 koppika Lohusu kiriku ehituse raha.»

Kustumatu igatsus

Aeg läks, ent lootusesädet ei olnud kustuda lastud. Kuigi põllumajandusliku arengu poolest teistest Tartumaa kihelkondadest mahajäänum (EE nr 12, lk 30 – toim.), valiti meeste seast Josep Pukk ja Jüri Tomik saadikuteks ja saadeti 1889 Riiga piiskopi juurde (Liivimaa kubermangu konsistoorium paiknes tol ajal Riias) palvega saada koha peale kabeliaia plats. Seepeale mõõtis kohalik metsahärra Aun platsi välja, ent rahva üksmeele puudumisel platsi asukoha suhtes jäi asi sedakorda siiski seisma.

«Peale seda sai Keiser Nigulai II valitsema (1894 – toim), ja oli seda kuulda et ni sugusid ehituisi on lubatud, mis Keisri kronimise mälestuseks saab ehidud, ja selaial oli Awinurmes wallawanem Karel Leeben, se oli Tartus Komissari härra jures räekind, et Awinurme rahwas tahaksid kirikud selle mälestuseks ehitada, ja kommisär oli ka ses nõus olnud.»

Vallavanem Leeben saatnudki doktor Hermanni läbi keisri kantseleisse kirja ja saanud ka jaatava vastuse, täitmata olevat siiski üks nõue – puudub konsistooriumi luba. Jälle läksid mehed Riiga piiskopi juurde, seekord Josep Pukk ja Karel Leeben. Tarvilik luba anti, aga vaja kiriku plaanid teha ja konsistooriumi saata. Tehti plaanid ja nagu seaduses ette nähtud, viidud need edasisaatmiseks «kiriku wöelmöldri härra» kätte. See oli 20. novembril 1896.

Vastust oodati aprillini 1897, siis saadeti Josep Pukk jälle Riiga – seal ei teatud plaanidest midagi. «Siis sai jälle uest palutud, et kabeliaedagi saaks kätte antud, et meil seda wäga hädaste tarwis on.» Lasti uued plaanid teha ja uue vöörmündri härra Lippardi kaudu 3. juulil 1897 ära saata. Luba tuli veel juulikuu jooksul, ent kätte oli jõudnud viljakoristuse aeg. 23. augustil kogunesid kohalikud kõrgemad härrad ja andsid 2 vakka matmise ja veel ühe kolmandiku «hooste seisu paigaks».

Mihklipäeval, 29. septembril 1897 kogunesid Karel Kalause juurde kohalike külade peremehed nõu pidama ja otsustati hakata kabeli ehituseks palke vedama. Mida ka teisel päeval kohe tegema hakati. Ka kutsuti sealne rahvas suuremat nõu pidama. «.. siis astus Madis Tamm Padenurmest ette ja ütles: Kui on 10 meestki ses nõus siis kaupleme meistri ära oma kulu peale.»

10. novembril tuli oodatud teade Peterburist, et kiriku ehituse plaan on kõlbulikuks arvatud. Nõutakse aru, kui palju kiriku ehitus maksma läheb ja mil viisil see raha kokku tuleb. Mõni päev hiljem istuti taas kokku ja valiti kiriku ja kabeli ehituse asjaajajateks Josep Pukk, Madis Tamm, Josep Kalaus, Jüri Muur, Josep Tamik, palvekirjade kirjutajaks Karel Kalaus, kabelihoone ehitamise ja materjali eest hoolt kandma Mart Kull, Madis Pukk ja Juhan Koppel. Vallavanem oli sel ajal Mihkel Laurison, vallakirjutaja Caarl Schulbach ja Torma ning Lohusuu koguduse õpetaja Mihkel Luiga.

Epiloog

Õpetaja Rene Alberi ütleb, et kabel pühitseti juba novembris 1897 ja peeti ka esimene matus, kabeli lähedale maeti üks noor naine. Koguduse vaimsus oli ilmselt see, mis Avinurmesse tõmbas Torma koguduses abiõpetajana teeninud Martin Nurme, kes asus 1903 kohapeale elama. Käsile oli võetud pastoraadi ehitus, hoone pühitseti veebruaris 1905.

Kiriku nurgakivi paigaldati 9. juulil 1906, projekti autoriks sai Riia arhitektuuriprofessor W. v Stryk. Maakivist historitsistlik dekoratiivsete punastest tellistest müürinurkade ning ukse- ja aknaäärtega avar, kuni 3000 kirikulist mahutav pühakoda pühitseti 15. juulil 1909. Lohusuu kirikut jäi abikirikuna edasi teenima Torma õpetaja.

Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)