Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Ühe heategija mälestuseks

05.11.2003 | | Rubriik: Persoon minevikust

Eesti rahva suur sõber ja heategija Burchard Lieberg on surnud. Ta lõpetas oma pika ja töörohke elutee kaheksakümne üheksa ja poole aasta vanuselt 21. oktoobril s. a ning maeti 30. oktoobril Kasselis Saksamaal.
Burchard Johann Friedrich Lieberg on sündinud 27. juunil 1914 Gerhard ja Käthe Liebergi pojana. Ta isa oli ajaloolane, kes ootas õppejõu kohta Tartu ülikoolis. Aeg läks ja vabanevat kohta oodates asus ta tööle ühte Riia panka. Nii tuli Burchard ilmale Riia linnas.
Enne Esimese maailmasõja puhkemist sõitis nende pere Riiast Moskvasse. Väikemees oli siis alles kolmenädalane. Ta olevat esimest korda naerma hakanud, kui rongis valgus sisse lülitati. Võib-olla on see pisiseik iseloomulik kogu selle mehe elule.
Elu Eestis

Pärast sõda tuli perekond Venemaalt Eestisse ja asus elama Tallinna. Isa oli vahepeal lõpetanud õigusteaduskonna ja töötas Tallinnas kohtunikuna. Et ema Käthe oli Hageri praosti Konstantin Thompsoni vanem tütar, siis olid nad suviti väga tihti Hageris. Hiljem käis Burchard jalgrattaga laupäeviti vanaisal külas.
Burchard Lieberg lõpetas Tallinna toomkooli 1932. aastal. Noorukina võttis innukalt osa Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevusest, ja nii oli loomulik, et ta läks edasi õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Väga mõjuv oli elukutse valikul ka vanaisa eeskuju. Sugukonnas oli teisigi kirikuõpetajaid, tema oli kümnes hingekarjaseks pürgija.
Aega teenis Eesti kaitseväes Rakvere ja Narva suurtükiväeosades. Usuteaduskonna lõpetas 1938. aastal, prooviaasta tegi läbi hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti juures Viru-Jaagupis, Kurt Schultzi juures Pöides ja Arnold Grafi juures Võrus. Schultz hooldas ka Muhu ja Saaremaa Jaani kogudust. Burchardil oli palju tegemist just Muhu kogudusega – ta pidas piiblitunde, andis leeriõpetust, jutlustas pühapäeviti. Saaremaa kogudused jäid talle kogu elu südamelähedaseks.
Kirikuõpetajana Saksamaale

Kui 1939. aastal sõlmiti Vene-Saksa leping, sai baltisakslastele selgeks, et ees seisab kas tee Siberisse või Saksamaale – siia nagunii ei jäeta. Nad eelistasid Saksamaad. Paar nädalat enne ärasõitu tegi Burchard Lieberg viimase eksami tolleaegsele piiskopi kohusetäitjale praost Jaak Varikule ning ta ordineeriti 10. oktoobril 1939 kirikuõpetajaks.
Saksamaale ümberasujad viidi siit mehitatud Poolasse. Burchard Lieberg sai hingekarjaseks Poseni piirkonda. Esimese ilmasõjani oli see ala olnud Saksamaa osa, siis jäi aga Poola alla. Aga rahvas jäi kohale ning seal oli palju saksa kogudusi, ühte neist noor vaimulik teeniski.
Burchard Lieberg abiellus seal 17. veebruaril 1940. Abikaasa Lisa, neiuna Hoffmann, sündinud 11. oktoobril 1910 Viru-Jakobis, suri 15. novembril 1978 Kasselis. Neil oli kolm last: Dagmar Ursula Maria, sündinud 5. novembril 1946 Eschweges; Andreas Johann Friedrich, sündinud 4. juulil 1950 Homburgis ja Peter Johann Martin, kes suri lapsena (sünd 2. juulil 1955 Homburg, surn 30. jaanuaril 1959 Gießenis).
Jälle teel

Kui pärast Teise maailmasõja lõppu aeti sakslased Poolale antud aladelt välja, siirdus Burchard Lieberg Esseni liidumaa kirikusse. Oli seal aastate jooksul kolme koha peal Kurhessen-Waldecki piiskopkonna vaimulikuna (Abderode 1945–47, Borken 1947–61, Kasseli Friedenskirche 1961–79), kõikjal suure andumusega ning püsivate tulemustega.
Ta lõi partnersidemed Hollandiga, organiseeris evangeelseid purjetajanoori jpm. Tal oli eriline oskus võita noori inimesi usule. Kui ta sai Kasseli Rahukiriku õpetajaks, alustas ta kohe koguduse piiresse teise kiriku ehitamist. Ilusa pargi äärde valmis kolmesaja istekohaga kirik. Kirikus käis nii palju inimesi, et pühapäeviti tuli pidada kaks teenistust. Emerituuri siirdus Burchard Lieberg 65aastaselt 1. novembril 1979.
Nööbid ja kommid

Sidemed Eestiga taastusid 1964. aastal. Burchard Lieberg oli ühe noortegrupiga Mikkelis, kui kuulis raadiost, et on võimalik ilma viisata neljaks tunniks Tallinna sõita. Sellest ajast peale on ta tundnud sundi Eestisse tulla ning on igal aastal oma kodumaal käinud, algul Tallinnas, võimaluste avanemisel kogu Eestis.
Eestimaa abistamine algas talaarinööpide saatmisega. Kuna nööbid tundusid ametimeestele kahtlastena ja pakk saadeti kaks korda tagasi, tuli Liebergil osta kilo kompvekke, pooled paberist välja võtta ja nööbid asemele panna. Seepeale jõudis pakk kohale. Nii ta siit saadud soove täitis, leidlikult ja visalt.
Ühele saatis kümme köidet Kitteli sõnaraamatut, teisele ostis tuliuue Lada mitme koguduse tõhusamaks teenimiseks (see käis nii, et ta lendas Riiga, kuhu tuli ka tema järjekordne «sugulane», kellele hea onu ostis autokaupluses sõiduki – unistuste masina, mille saamine ei olnud kerge isegi partei nomenklatuuril). Eestimaa pastorid ja kogudused on talle palju tänu võlgu.
Ta muretses paljudele kooridele elektriorelid, saatis näiteks kõigile Tallinna Jaani koguduse lastekoori Lemmelill neljakümnele lapsele ühesugused esinemisjalanõud. Kui ei olnud enam vaja asju saata, toimetas ta siia kõva raha. Mitu pastoraati on korda tehtud tema vahendatud rahaga. Kui palju (ja kui paljusid) on Burchard Lieberg toetanud, ei tea siin ilmas keegi, sest ta toimetas seda nii, et vasak käsi ei teadnud, mida parem teeb.
Tegelikku abi

Aga talle on võlgu ka Eesti meditsiin. Tartu ülikooli kliinikus anti talle nimekirjad sellest, mida kõige rohkem vaja läheb, Saksamaal organiseeris ta firmade toetuse. Sai oma kasutusse ka ühe 33tonnise veoauto, sellega toodi siia suuri koormaid arstirohte ja aparaate. Vähe sellest – Burchard Lieberg on vahendanud Eestisse tohutu hulga pruugitud põllutöömasinaid. Üks saksa insener vaatas need üle, et need siin vähemalt viis aastat vastu peaksid, aga küllap paljud neist töötavad tänini.
Kui Eesti Kiriku toimetus küsis 1994. aastal, kuidas ta otsustab, kuhu abi saata, siis ta vastas, et käib ise mööda Eestimaad ja näeb oma silmaga, mis kirikutele tegelikult tarvis läheb. Burchard Lieberg käis kogudustes, kuhu teda kutsuti. Suviti külastas ta paari-kolmekümmend kogudust.
Põllutöömasinate puhul toetus ta Toomas Pajulale, ühele talumeeste seltsi eesotsas olijale. Meditsiinilise abi puhul tuli otsustada, kas pillata seda natukehaaval laiali igasse Eestimaa nurka – aga siis poleks tast päriselt kellelegi abi –, või koondada ühte kohta. Otsus langes viimase kasuks, et vähemalt ühes haiglas oleks kõik olemas, siis saab mujaltki abivajajaid sinna suunata. Nii toetatigi ülikooli kliinikut. Kui neil midagi üle jääb, siis pidid nad seda jagama teistelegi.
Luterlikul Maailmaliidul Genfis oli kuuekümnendate aastate algul teada vaid 9 luteri kogudust Nõukogude Liidus. Lieberg võttis kätte ja hakkas otsima saksa luterlikke kogudusi, sõitis selleks Siberis kuni Habarovskini, ja leidis hulga kogudusi, kes salaja kokku tulid.
Avastas neid ka Turkmeenias, Kasahstanis, Tadžikistanis ja Kaukaasias. Neile oli nõukogude oludes väga raske abiks olla ja nendest avalikult rääkimine võimatu. Oli vaja organiseerida info- ja abiringe. Burchard Lieberg asutas 1971 Andreaskreis’i, mida ta juhatas 20 aastat. Kui muutus võimalikuks avalikult abi anda, jättis Lieberg Venemaa eest hoolitsemise teistele ning pühendus täielikult Estlandhilfe’le.
Aastatel 1992–1996 toetas Estlandhilfe igal aastal umbes 1 250 000 Saksa margaga eestlasi, seega kokku viie aasta jooksul viiekümne miljoni Eesti krooni ulatuses. Oma 85. sünnipäeval 1999. aastal andis Burchard Lieberg Estlandshilfe üle oma järeltulijale pastor Jörn Schneiderile. Ta oli ka edasi aktiivne, ent ikka enam haigustega võideldes, mida ta küll ei lasknud välja paista.
Presidendi autasu

Kas ta sai ka tunnustust tehtu eest? Üsna tagasihoidlikult. Kurhessen-Waldeki kiriku nimel andis piiskop dr Vellmer talle 30. augustil 1977 Kirchenrat’i autiitli. EELK peapiiskop Kuno Pajula andis talle 7. mail 1991 konsistooriumi otsusega titulaarpraosti tiitli koos õigusega kanda praosti ametiristi. Johanniitide ordu ülemmeister prints Wilhelm Karl von Preußen andis 5. veebruaril 1993 talle Johanniitide ordu aunõela.
Saksamaa Diakooniakeskuse president dr Karl-Heinz Neukamm andis 27. juunil 1994 talle kullast krooniristi. 10. septembril 1994 sai ta Paul Diedrichs-Stiftungi auhinna koos 5000 Saksa margaga (mille ta andis edasi Estlandhilfele). Kõige märkimisväärsemad on 1997. aasta Bundesverdienstkreuz ning Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri aastal 2000 antud Maarjamaa Risti teenetemärk.
Kui ma selles järelhüüdes räägin Burchard Liebergist kui heategijast, siis on see Eestimaa poolt vaadatuna. Oma perekonnale on ta olnud suurepärane isa, oma kogudustele armastatud hingekarjane. Aga paljudele meie seast on ta olnud küll sõber, aga kõigepealt ikkagi lõpmata lahke jõuluvana.
Ta ise on öelnud: «Ma ei ole kunagi austust otsinud. See on mulle kui kristlasele ikka natuke piinlik olnud, sest Jeesus ütleb: kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis ütelge: Me oleme kõlvatumad sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha (Lk 17:10).»
Nii võib oma siiras alandlikkuses öelda see, kes tõesti on väga palju teinud head. Aga saajate jaoks peaks olema nii, et «selle abi toimetamine ei leevenda üksnes pühade kehvust, vaid kasvab üpris suureks Jumalale antud rohke tänu kaudu» (2Kr 9:12). Sest tänamatu lootus sulab ära kui talvine härmatis, ja jookseb laiali kui kõlbmatu vesi.
Toomas Paul

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)