Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Uhab nagu puhas vesi

29.01.2004 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kunagi paar aastat tagasi küsisin ühel palvejumalateenistusel inimestelt, kui paljud pühendavad päevas tund aega palvetamisele ja jumalasõna lugemisele? Auditooriumi seas oli vaikus.
Küsisin, kui paljud pühendavad päevas umbes pool tundi sõnale ja palvele – taas vaikus. Kui paljud korra nädalas – üleval oli juba õige mitu kätt.
Kas seda on palju või vähe?
Inimene on hõivatud olend, kelle päevakava on täis kõiksugu vajalikke toimetusi ja tegemisi. Tänapäeva toimetuste kiire vool haarab meid endasse ja nagu surfajad ookeanis, laseme end kanda elumere lainetel.
Eluvoog kannab meid endaga ja varsti avastame seda, et me nagu ei kuulugi enam iseenestele – justkui keegi teine juhib ja suunab meid.
Sellisel juhtimisel võime elus saada juhuslikke võrratuid adrenaliinilaenguid, kuid samas palju muhke ja sinikaid.
Paljud heitlused, vaevad ja raskused võiksid olla olemata, kui oleks võetud aega ja küsitud, kuidas elada ja miks elada? Sellist küsimust ei saa aga kristlane esitada lahus jumalasõnast ja palvest, sest Jumala lastel on alati keegi, kelle peale loota ja kellelt abi ning juhatust saada, see on hea isa taevas.
Nii nagu puhas vesi uhab meie näolt mustuse, nii toob jumalasõna valguse meie südame teeradadele ja meid juhitakse meie südametes eluteele. Praegusel ajal on selle kohta moodne termin «sisemiselt valgustatu».
Arvan, et peaksime kristlastena olema rohkem aega palves ja sõnalugemises ning saama siis mitte ainult sisemiselt valgustatuks, vaid ka väge elada ja seda valgust peegeldada, et me ei oleks kui ühed elumeres uppunud notid, vaid nii, nagu ütleb prohvet: «Ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust.»
Indrek Kõiv

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)