Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tuuliki Jürjo: halva olukorraga ei tohi leppida

19.09.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tuuliki Jürjo on EELK kirikumuusika liidu juhatuse esimees, Narva koguduse organist ja muusikajuht, kontserdikorraldaja, helilooja ja oreliõpetaja. Kõigis neis ameteis on ta tähelepanu pälvinud. Juttu ajasime päeval, kui koguduse väikeses, äsja Miikaeli nime saanud kirikus pühitses peapiiskop Andres Põder ka uue oreli.

Ka tänu Sinule on kogudusel nüüd kaks orelit. Kuidas see juhtus?
Kui sõprusrühm Saksamaalt praostkonnas külas käis, tutvusin organist Kai Krakenbergiga. Aasta tagasi viis ta mind Husumi Kristuskirikusse ja teatas, et sealne orel on ära anda. Äraviimiseks ja ülespanekuks tuli ise raha leida. Narva linnapea oli nõus aitama, sest venelastele on orel väärtuslik instrument. Küsisin kultuurkapitalist raha juurde, natuke jäi enda kanda. 1. jaanuaril istusid Olev Kents ja minu poeg Mattias laevale, et orelile järele minna.
Tegu on Kleukeri seitsme registriga oreliga. See on minu jaoks väike, pole normaalset printsipaal kaheksat, ei ole tremolo’t, isegi korralikku mikstuuri. Natuke vingun, aga nüüd saab Narvas soolokontserte teha ka talvel, suurkirikus on see võimalus juunist augusti-septembrini.

Kas kingitusena võiks meile jõuda veel mõni orel?
Kai Krakenbergi sõnul on Saksamaal veel mittevajalikke pille. Eesti vajab oreleid, sest maakogudustes on olukord halb. Kõige hullem on, et kohapeal viga ei nähta, aga areng algab vea tunnistamisest. rämpsu pole mõtet tuua. Vaatasin oreli enne üle, kas seda üldse Narva tuua, sest häälestamine ja ülespanek on suur ja kallis töö.

Korraldasid kirikumuusika liidu vahendusel sel suvel mitmes paigas kontserte ja olid ise esineja. Missugused on Sinu muljed?
Kontsertide formaat nägi ette, et meie saadame muusiku, maksame transpordi ning koguduse vaev on kujundatud reklaam välja printida, seda levitada ja uksed lahti teha. Muidugi pidi kogudus avaldama soovi kontserdiks. Kogemus on erinev, ka koguduste olukord. Mõnel pool kaasati vald, mõnel pool pani kogudus ise kuulutused üles, mõnes paigas ei huvitanud kedagi, et kirikus mingi tegevus toimuks. Jäi tunne, et topi tasuta putru suhu, aga ikka ei soovi.
Paljudes kohtades olin püstihädas, sest polnud üldse orelit või oli pill nii hullus seisus, et seda ei saanud kasutada, kuigi kohapeal arvati, et näe, seal ta on, mängige. Mitmes paigas oldi üliõnnelikud oma elektririistapuu üle. Mõnes kohas oli kunagi orelit remonditud, aga seda ei kasutata pidevalt, häälestus läheb seetõttu paigast ära, aga meistrit ei kutsuta.

Kui aktiivne on koguduste muusikaelu?
Kui näiteks Palamusel ja Tormas küsisin, palju neil kontserte toimub, sain vastuseks, et «Mu süda, ärka üles» on ainuke kontsert aasta jooksul peale kohalike kooride jõuluesinemise. Inimesed on harjunud, et midagi ei toimu. Ma ei kujuta sellist olukorda ette.
Kirikuõpetaja ei suuda olla kontserdi produtsent, seepärast tegime kirikumuusika liiduga toote valmis, et kontserti saaks osta kui purgisuppi. Mõnel pool lubasime järgmisel aastal jälle tulla, mispeale avaldati kartust, et kirikus läheb elu kontserttegevuse kätte. Kas luterlik kirik pole siis kuulav, muusikat väärtustav ja elav kirik nii koguduselaulu kui orelimuusika kohalt?

Kas see oli ambitsioon, et lasid ennast kirikumuusika liidu esimeheks valida?
Ma ei oskagi öelda. Ühest küljest tunnen, et pean Narvast välja saama, puutuma kokku eesti eluga, muidu ma varsti eesti keelt ei räägi. See on üks põhjus. Teine oli see, et olen juhatuses olnud 5–6 aastat, huvi ja muret kirikumuusika ja -muusikute vastu tundnud.
Minu jaoks on see töö puhas rõõm. Koosolekutel on meeldiv positiivne suhtlemine, koos leiame parima lahenduse. See, et ma Narvas elan, ei ole tööd seganud. Tänapäeval käib kõik kaugmeetodil, minule selline tööstiil sobib.

Kuidas Sa oma aega jaotad?
Olen võtnud sellise tööstiili, et püüan vajaliku kohe ära teha. Olen tabanud end sellelt, et suulised kokkulepped lähevad meelest ära, seepärast suhtlen e-posti teel. Teen kogu produtseerimistöö ja turunduse üksi, seda on palju. Vaja oleks abilist, kes oleks valmis vastutama.

Mille üle kõige rohkem rõõmustad?
Kui oreliõpilane hästi mängib. Andres Narusonil on eriline and hästi esineda. Üks moment on see, et me abikaasa Villuga siin kahekesi elame. Üksi kumbki meist Narvas ei elaks ega peaks siin vastu. Kohe alguses tõdesime, et üksi pole võimalik Narvas hakkama saada.

Kuidas sünnib Sinu looming?
Loomingu jaoks jääb vähe aega. «Ave Maria» ettekanne oli 16. septembril Kaarli kirikus. Kõige parem aeg loominguks on esmaspäev, kui kirik on kinni.
Panen end suurkirikusse luku taha, kuulatan, kuidas seinad vastu kajavad, naudin helisid. Kirik on vaikne, aga ei ole ka. Osa kohti saab klaveri peal teha, aga enamasti vajan orelit. Orel ja inimene on sarnased instrumendid, mõlema sees on toru, mida mööda õhk liigub. Inimene on ka nagu orelivile.

Kas Sind vaimustab enam orel või inimene?
Sõltub inimesest. Inimeste hääled on erinevad, olen tundlik teatud tämbrite suhtes. Kui meeldiva sisuga inimene on meeldiva häälega, on super. Oreli hea hääl näitab tema sisu. Inimeste puhul võiks samamoodi olla.
Rita Puidet

Tuuliki Jürjo
Aastast 2000 Narva koguduse organist ja muusikajuht ning juhatuse liige
Aastast 2011 kirikumuusika liidu juhatuse esimees
MTÜ Narva Kontsert juht
Oreliõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)