Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tuuli Raamat toetab Soome eestlaste identiteeti

22.10.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Diakon Tuuli Raamat teenib Soomes eestlasi ja on valmis ära kuulama ka neid, kel uude ühiskonda lõimumisega raskusi: «Emakeel on ju alati ka tundekeel, nii saab kirikus end tühjaks rääkida ja hakata jälle selgelt mõtlema.» Fotod: Sirje Semm

Alates 1990. aastast on Helsingi ja selle lähikonna eestlased saanud kuulda jumalasõna Alppila kirikus. Regulaarselt on töö käinud 2001. aastast, kui teenima asus Tuuli Raamat, alguses vabatahtlikuna, alates 2005. aasta 1. jaanuarist palgalise eesti koguduse diakonina.
Jutuajamine Tuuli Raamatuga leidis aset juunis, kui Espoos tähistati Eesti-Soome ühisseminariga Eesti Vabariigi 90. ja Espoo linna 550. aastapäeva.

Kuidas töö Soomes algas?
Aastal 1990 peeti esimene jumalateenistus Alppila kirikus ja pärast seda toimub eestikeelne töö pealinna territooriumil – Vantaas, Espoos, Kauniastes.
2000. aasta alguses oli koguduse juurde jäänud vähe eestlasi. Näiteks Sibeliuse akadeemia lõpetanud olid Eestisse tagasi läinud või ennast teiste töödega sidunud.
Mõeldi isegi, kas mitte lõpetada töö üldse ära. Aga õnneks olid inimesed arvamusel, et seda ei saa teha, lihtsalt tuleb leida keegi, kes iga päev kaheksa tundi või rohkemgi on kogudusega seotud ja tahab siin töötada. Nii olengi mina siia oma tee leidnud.
Oled õppinud teoloogiat Eestis. Kuidas Soome jõudsid?
Tulin siia 1996. aastal kiriklikku noortetööd õppima. Lõpetasin kooli ja läksin tagasi Tallinna. Et noorsootöötajatele kirikus veel palka ei makstud, läksin tööle Tallinna linnavalitsusse. Kui ma Helsingisse tagasi tulin, jätkasin õpinguid ülikoolis. Olen nüüd diplomeeritud noortejuht, ordineeritud diakon ja jätkanud ülikoolis magistriõppes teoloogiaõpinguid.
Oled ka mõnda Eesti kogudust teeninud?
Eestis teenin praegugi – olen Viljandi Pauluse koguduse abiõpetaja.
Kuidas see võimalik on? Kuidas Sa jõuad?
Nad on mu südames. Soomes pole ühelgi vaimulikul tööaega määratletud. Me teeme nii palju, kui kutsumus küsib. Aga Viljandit ma teenin suviti ja kui on vähegi võimalik, siis käin ka muudel aegadel. Sel kevadel käisin, märtsis.
Minu tööks on ka sellised asjad, mida ma suudan Viljandi heaks teha Helsingis. Näiteks koguduse voldiku üheks autoriks olen mina.  Viljandi kogudus teeb meie Alppila eestikeelse kogudusega lastetöö vallas tihedat koostööd. Viljandlased olid suve hakul meie perelaagris. Kui vähegi võimalik, peame koos leerilaagrit, seega võin öelda küll, et teenin ka Viljandi kogudust.
Kas Sinu kodu on siis Viljandis või Helsingis?
Minu kodu… Minu sünnikodu ja selline hingeline tugikoht on hoopis Saaremaal, sest ma olen sünnilt saarlane. Aga Helsingis on praegu minu füüsiline kodu, kus on mu voodi ja hommikukohvitass. Viljandis on mul hingeline kodu, seal käin akusid laadimas ja tarka nõu saamas, kui ise enam ei oska.
Kodu on seal, kus on hing ja kus sa tunned ennast hästi. Tegelikult – nagu öeldakse laulus – «mu kodu ei ole siin, ma ootan jumalariiki», mis loodetavasti ka mulle kunagi antakse, kui Jumal lubab.
Kas koduigatsust ka tunned? Ja millist kodu igatsed?
Ikka tunnen. Ja igatsen Eestimaad. Olles võõras kultuuris, võõras riigis, oled võõramaalane nii või teisiti. Sul ei ole õigust hoogsalt jalaga ust lahti lüüa ja öelda, et mina nõuan seda või mina tahan seda. Eestis on see võimalus, on psüühiline õigus olla eestlane, jääda eestlaseks. Soomes eestlane olla ja eestlaseks jääda – see nõuab tugevat identiteeti.
Näed Sa seda oma koguduse pealt ka?
Jah, ma näen seda tegelikult igal sammul. Ausalt öeldes pole sugugi lihtne olla tugeva identiteediga eestlane, ja sellesse kasvada on veel raskem.
Käin kord kuus Ruohivuori koolis koolivaimulikuks. Selles koolis on eesti klassid. Need lapsed otsivad iseennast, eriti kui nad on kusagil 5.–6. klassis ära rebitud Eesti ühiskonnast, sest vanemad on siia tööle tulnud. Nad peavad harjuma täiesti uue olukorraga, hakkavad otsima uut identiteeti. Alguses nad loomulikult kardavad olla need, kes nad on. Hiljem nad võib-olla ei leia eesti identiteeti. Müts maha nende ees, kes seda suudavad.
Helsingi eesti kogudus on üsna kaua tegutsenud. Eestlased siin tulevad ja lähevad. Kui püsiv kogudus on?
Need, kes päris alguses siia kogudusse tulid, olid nn ingeri prouad, kes ei tunne ennast nii väga soomlastena. Nad on otsinud oma kohta eestlaste ringis. Nemad on meie raudnaelad – kui kirikus on pink ja neid seal pingi peal pole, siis justkui pole ka seda kirikupinki.
Siia on tulnud inimesi, kes on mõne aja pärast Eestisse tagasi kolinud. Aga kontingent, kes koguduse igapühapäevast teenistust külastab, kes on meie ringide ja toimingutega seotud, on ikka üks ja seesama, see väga palju ei vahetu. Võib öelda, et kes kiriku kord üles leidnud, see seda nii lihtsalt ära ei kaota.
Helsingisse õppima tuleb ju ka hästi palju noori. Kas nemad leiavad Alppila kiriku ja eestlased üles?
Neid tuleb viimasel ajal ikka väga vähe. Kõik organistid on meil Sibeliuse akadeemiast, ja sellega on probleem, sest uusi eestlasi ei tule peale. Lastetöö kaudu leian ma uusi peresid. Ja kiriklikud talitused on need, mis inimesi kogudusse toovad. Meie pereringis on üle 60 inimese, need kõik on riburadapidi tulnud, sest alustasime nullist, ühe perega tegelikult, nüüd on juba peaaegu 20 peret.
Aga nagu Eestiski ei jõua kirikusse kõik sealsed elanikud, nii ka siin ei kohta mina kõiki eestlasi, kes Helsingis elavad.
Eestis on pigem nii, et kirikukaugemad inimesed peaaegu põgenevad, kuuldes sõna «kirik». Kuidas on lugu Soome eestlastega?
Riho Saard oma uurimuses eestlaste Püha Pauluse kogudusest Helsingis 19. sajandi alguses kirjutab, et eestlased olid pätid, kaabakad ja joodikud, rääkisid halvasti soome keelt ja kogudus loodi just selleks, et inimestele oli vaja jumalasõna tuua ja vaimuvalgust jagada.
Arvan, et ka praegusel hetkel oleme selles staadiumis, sest eesti kodude ja eesti inimeste sidemed kirikuga on nõukogude ajal läbi lõigatud. Inimene ei tea, mida otsida. Kui anname talle võimaluse, siis võib-olla tema lapsed juba hakkavad otsima. Pigem on nii, et mina üritan praegu tuua kirikut kodudele lähemale ja tallata jalgade alla eelarvamused, mis on tekkinud kiriku suhtes.
Kodumaalt eemal viibijatele on kirik ka kooskäimise koht. Kuidas sellega Helsingis on?
Inimesed on rääkinud, et käivad nädalavahetusel oma vanavanemaid Eestis vaatamas. See on nii lähedal ja sõit odav. Aga kuskil kaugemal, kus inimestel on ühine keel ja kultuur – see, mis kutsub – ja kus kirik on ainukeseks võimaluseks rahvuskaaslastega suhelda, loomulikult minnakse kirikusse, isegi kui ollakse kirikuvõõrad. Ka mina läheksin.
On Sul abilisi?
Loomulikult! Ilma nendeta ma ei saaks üldse hakkama. Kaks inimest, kes vastutavad pereringi eest, on pereringist välja kasvanud emad. On memmekesed, kes on aktiivsed kooskäijad. Teenistustel ma kasutan tekstilugejatena ja üldse abistajatena koguduse liikmeid. Need vabatahtlikud, kes mul abiks on, on ääretult aktiivsed. Palgaline olen ainult mina.
Loomulikult pean sättima oma vabu päevi, aga alati leian mõne abivalmis inimese. Neid, kes rõõmsalt appi tulevad, on tänuväärselt palju. Näiteks ilma Peeter Paenurme toeta poleks ma saanud jaanuaris oma ema matmas käia ja ilma Mart Salumäeta, kes asendas mind suvepuhkuse ajal, poleks ma suvel Eestis…
Ma pole kunagi üksi jäänud.
Kas koguduses on ka keeleprobleeme?
Teenistus pole mitte kunagi võõrkeelne, alati eestikeelne. Aga talitused on mõnikord kahes või kolmes keeles. Eesti-soome on tavalisim, aga ka inglise-eesti-soome, saksa-eesti-soome on sagedased. Soomes elab peale soome-eesti segaperede ka eesti-saksa, eesti-inglise peresid.
Aga leiavad siiski üles eesti koguduse!
Üks saksa pere kasutab nii eesti kui ka siinse saksa koguduse teenuseid. Aga nad on muidu ka hästi aktiivsed.
Erinevalt teistest väliseesti kogudustest on Helsingi koguduse liikmed suhteliselt noored.
Üsna noored, kui kõik inimesed sisse arvestada. Paraku just noortetööga on siin raske, sest eesti noor (13–17aastane) tahab integreeruda Soome ühiskonda ja minna Soome leerikooli koos sõpradega. See on lõimumine. Aga nad tulevad eesti kogudusse siis tagasi, kui neil on oma lapsed ja kui nad avastavad, et oluline on õpetada lastele ka eesti keelt. Seepärast pole mul siin noorte leerikooli, küll on kaks korda aastas täiskasvanute leerikool, kus on tavaliselt neli-viis inimest rühmas. See näitab minu arvates hästi seda, et vajadus on olemas.
Kui palju on eesti koguduses liikmeid?
Pean Helsingi eestikeelset kogudust justkui väikeseks eesti maakoguduseks. Kõik meie liikmed kuuluvad kas Eesti või Soome kirikusse, aga nad on põhimõtteliselt meie liikmed. Soomes arvestatakse kiriku liikmelisust elukohajärgselt, seepärast mul oma registrit pole. Kui ma ka ristin, laulatan, konfirmeerin – ükskõik, kus ma seda teen –, teen ma seda nende inimeste kodukogudusse. Arvestuse pidamine polegi oluline, tähtis on see, et kuulutakse kirikusse.
Kas jõuad ka mujal Soomes elavate eestlasteni?
Maikuus külastasin kuut piirkonda. Üldse olen sel aastal käinud Turus, Kotkas, kus konfirmeeriti esimene eestlane kohalikku kogudusse, äsja olin Vaasas, peatselt lähen Oulu. Seni on kogu Soome minu tööpõld.
Kui võrrelda kogemusi Eestis ja Soomes – mille poolest erinevad eestlased koguduse mõttes?
Millegipärast kahtlen, kas nad erinevad. Võib-olla on neil erinevad ootused. Eestlasele Soomes on kogudus kohaks, kus saab rääkida eesti keelt, kõigil on sarnane taust. Sa ei pea siin oma olemasolu tõestama. Soomes on eestlane teistsuguses olukorras. Siin pole neid pudrumägesid ega piimajõgesid, mida kunagi on arvatud olevat. Kui inimesel on kaks töökat kätt ja ta tahab tööd teha, siis saab ta hakkama igal pool. Aga kuidas ta sisse elab ja kohalikku ühiskonda lõimub – see on teine asi.
Oled ka selliste probleemidega kokku puutunud?
Olen ikka ja püüan aidata nii palju, kui saan. Siinsed sotsiaaltöötajad ütlevad, et minge koju tagasi, kui hakkama ei saa. Mina niimoodi ei saa öelda, tuleb lihtsalt inimene jälle jalule aidata. Loomulikult see on raske ja pikk protsess.
Mul on hea meel, et kirik kui aitaja on ka leitud. Tegelikult eesti inimene ei oska kirikust nii palju abi otsida, kui võiks. Loomulikult rahalist tuge meil pole, see on hingeline abi, koht, kus saab end tühjaks rääkida, oma emakeeles rääkida nendest asjadest õigete nimedega, ei pea purssima võõras keeles oma tunnetest. See on sel hetkel oluline. Emakeel on ju alati ka tundekeel, nii saab kirikus end tühjaks rääkida ja hakata jälle selgelt mõtlema.
Minu töö on hingehoid, pean olema toeks, käima inimese kõrval.
Tunned siin millestki eriliselt puudust?
Eesti majoneesist, Eesti juustust, seal küpsetatud kalast. Kindlasti sõpradest ja perekonnast. Kõik justkui on siin olemas, aga puudust tunnen kõikidest asjadest, mis on koduga seotud.
Soomes on hakanud tegutsema nn turistivaimulikud – turistipappi. Kas tunned ka ennast mõnikord selles rollis?
Pigem teen siin väliseestlastega tööd. Turistipappi pole ma kindlasti, ka pole meie Alppila kirikusse sisse astunud ühtki Eesti turisti, ehkki asume ju Linnanmäe kõrval.
Aga miks mitte – kel huvi, astuge sisse!

Küsis
Lea Jürgenstein

Lisaks diasporaatööle Helsingis koordineerib EELK Misjonikeskus diasporaatööd ka endise Nõukogude Liidu aladel (Riias, Moskvas, Peterburis ja Petseris) elavate eestlaste emakeelsel vaimulikul teenimisel. Misjonikeskuse endise kauaaegse juhataja Leevi Reinaru ja diakon Tuuli Raamatu kohtumine Soomes.

  • Tuuli Raamat (32)
    on sündinud Kuressaares.
    Keskkooli lõpetas 1994, 1996 sai Usuteaduse Instituudist usuõpetusõpetaja kutse.
    1995–1996 oli noortejuht Kuressaare Laurentiuse koguduses.
    1996–1999 õppis Soomes Raudaskylä Kristlikus Koolis, mille lõpetas diplomeeritud noortejuhina.
    1999–2000 oli tööl Tallinna linnavalitsuses noorsootööspetsialistina.
    2001. aastast eestikeelsel kogudusetööl Helsingis.
    Ordineeritud EELK diakoniks 19. septembril 2004 Alppila kirikus.
    Töötanud Helsingi linna noorsooametis (2001–2003) ja Soome Punases Ristis (2003–2004), tegelnud vene keelt kõnelevate noorte narkomaanidega ja aidanud neil integreeruda Soome ühiskonda.
    Õpib Helsingi ülikoolis magistriõppes, süvendatult kiriklikku sotsioloogiat.
    Vabal ajal tegeleb naisküsimustega, on Soome Noorte Naiste Kristliku Ühingu juhatuse liige, kuulub Soome Oikumeenilise Nõukogu naistiimi ja kriisirühma.

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)